Lugeja arvab: väärikas tuleb olla nii seest kui väljast — neljakümnendates naine võiks kanda üle põlve pikkuses olevaid seelikuid

 (89)
Lugeja arvab: väärikas tuleb olla nii seest kui väljast — neljakümnendates naine võiks kanda üle põlve pikkuses olevaid seelikuid
Pilt on illustreerivUnsplash

Mida vanem eit, seda roosam kleit — olete ilmselt sellist ütlust kuulnud või isegi öelnud olukordades, kus tundub, et ei riietuta vastavalt eale või üritatakse meeleheitlikult noorem välja näha.

Tegelikult ei ole ju oluline, mis värvi riietust kantakse, ongi tore, kui inimese ümber on värve, kuid silmi kriipiv on näha kasvõi seda roosat siis, kui rõivaese on kaks numbrit väiksem sellest, mis inimesele tegelikult selga passiks ja viiekümne aastane naisterahvas võiks juba vähemalt kümmekond aastat kanda ka üle põlve pikkuses olevaid seelikuid. Väliselt kena vaadata, kui riie on õiges mõõdus, suuruses ja eale vastav.

Kindlasti on praegu ekraani taga ridamisi tuld purskavaid silmapaare, et mis rumalat juttu siit tuleb ja milline diskrimineerimine ja nõnda edasi. Mina räägingi oma arvamusest lihtsalt. Ma olen täiesti teadlik, et see ei pane loomulikult mitte kedagi riietuma väärikamalt, kes seda ikka ei ole harjunud tegema, kuid see võib panna inimest mõtlema.

Mulle endale meeldib ka väga roosa värv, kuid teatavasti on selgi värvil tohutu palju erinevaid värvivariatsioone. Mõni roosa on beebilikum, teine lapselikum, kolmas naiselikum…

See on tegelikkuses vaid väline osa ja väga väike osa väärikast vananemisest. Lõppkokkuvõttes ei hinnata inimest niivõrd tema riietuse järgi kui ikka olemuse ja olulisemate, inimest hindavate parameetrite järgi.

Seotud lood:

Kui naisterahvas on jõudnud sellisesse ikka, mida tal tuleb kahtlemata tunnistada, olles juba ka näiteks vanaema, siis sellise vanusega iseenesestki kaasneb juba elukogemus. Siis on aeg, kus võiks hakata elus tagasi vaatama, mitte küll oma surma ette valmistama, see ei ole küll see, kuhu ma jõuda tahan oma jutuga. Naisterahvas teatud eas peaks hakkama oma elukogemusele tuginedes seda edasi andma järgnevale põlvkonnale, oma tarkusi ja kogemusi. Kui sa oled ise väärikas, maitsekas ja autoriteet iseenesest, siis sinu nõuandeid ka kuulatakse. Kui sa püüad aga meeleheitlikult eitada kasvõi oma vanust või püüad näida lausa mitukümmend aastat noorem, kandes riideid, mis sobivad teismelistele tüdrukutele, aga ise ei suuda neid väärikalt välja kanda, siis ei võta sind ka mitte keegi tõsiselt. See on nagu manipuleerimine või millegi nõudmine, mis inimene ise tegelikult ei ole.

Lõpuks on loomulikult ikka nii, et igaüks otsustab ise, kuidas ta riietub, mida sööb, kuidas ja mida räägib ja nõnda edasi. Vahel tundub lihtsalt, et paljud ei saa aru, miks neid tõsiselt ei võeta, tõsimeeli inimesed vahel ei mõista seda. Aga sellisel juhul ongi siinne kirjatükk ehk mõtlemiseks hea, et kui sa räägid asju nii nagu sa reaalselt neid ka teed, mitte ei ole vastuoluline, siis sa oledki tõsiseltvõetav, eelkõige oma järeltuleva põlve jaoks. Vastuolulisus lihtsalt on naeruväärne ja ei ole tõsiseltvõetav.

Tulles veelkord tagasi riietuse juurde, siis tänapäeval mõni vanemas eas naisterahvas näebki palju parem välja kui teine noorem sama soo esindaja. On erandeid ka riietumises, kus üks kannab välja mingi rõivaeseme, mis talle tõsiselt sobib ja teine näeb selles välja naeruväärne Seepärast rõhutangi, et niivõrd oluline ei ole riietus kui just sõnad ja teod, mida sa teed.

Minu jaoks lihtsalt on oluline, et inimene vananeks väärikalt ja austusväärselt. See on elukogemus, see on leppimine paratamatusega, kuid samas milline elukogemus ja tarkus, mida jagada. Kuulajatest kindlasti puudust ei tule, kui sinust õhkub kõike seda, mida ka ise ihaldaks sellises eas.

Minule enesele tundub, et see ideaalilähedane vanem proua, kes minu vaimusilmas eksisteerib, on justkui iganenud arusaam või pea kättesaamatu tänapäeva ühiskonnas.

Väärikusega kaasneb ka tahes-tahtmata vigade tegemine, kuid nendest õppimine ja tunnistamine. Väline ja sisemine tasakaal ning rahu, armastav olek ja heasoovlikkus.

Tänapäeval on varsti üsna harv juhus leida vanavanemaid, kes on koos olnud terve elu. Sellised vanavanemad, kes on väärtuse ja väärikuse läbipõimunud segu. Ma ei taha kedagi halvustada siinkohal, kuid inimesed annavad lihtsalt tihtipeale väga kergelt alla kõiges, kuna tuginevad paljuski lähtudes ego vajadustest.

Kooselu on ikkagi koostöö, abielu on ikkagi koostöö ja elu ning teekond üksteist abistades ja toetades.

Praegusel ajal on aga näha väga palju, isegi meeletult katkiseid peresid koos sinu, minu ja meie lastega. Või sinu kolmest-neljast erinevast suhtest lapsed ja meie ühine ning minu kahest eelnevast suhtest ja… neid mustreid on palju. Inimesed on allaandjad, igas järgnevas suhtes kerkivad ilmselgelt paratamatult üles samalaadsed probleemid ja neid ei lahendata, sest tundub, et nii kergem, kui minnakse ja võetakse ette uus tee.

On inimesi, kes vanemas eas, kui lapsed on suured, otsustavad, et nüüd minnakse uuele teekonnale, kuid mis on see väärtus, mis järeltulev põlvkond välja sellest loeb? Mis on siis see, kui kasuvanaemad teevad vahet omadel ja võõrastel ning lõhestatakse sellega siseringi suhteid ja võib-olla küll tahtmatult, kuid tehakse katki ka väiksemaid hingi… Selline asi ei ole minu arvates mingi väärtus enam… see on lollus.

Kui naine on emotsionaalne pool ja tegelikkuses nii mehe kui pere emotsioonide tala, siis peab olema naine tark ja väärikas, et oleks tahtmine talle justkui alt üles vaadata, ka siis kui elud on läinud uuele teele. Rumal naine on hävitav, tark naine on taastav — ja lihtne kõik ongi!