Mina klubis, mina seenel, mina mere ääres, mina päikeseloojangus, mina õunapuu otsas, mina aasal, mina voodis, mina vannitoas, mina peegli ees ühe, teise, kolmanda, neljanda ja kahekümneviienda kleidiga. Mina koeraga, mina kassiga, mina teen süüa, mina söön, mina joon täna šampust, aga eile jõin veini ja üleeile hoopis tekiilat. Ma panin täna musta salli kaela, aga eile oli mul kollane ja homme tuleb pilt, kus mul on sinine sall.

Te teate küll neid, jätkama vist ei pea selle loeteluga.

Kas keegi neist, kes seda kirjutist siin lugema juhtub, palun räägiks ausalt ära, mis mõnu saab enese säärasel moel eksponeerimisest? Miks te seda teete?

Mina suudan tulla kahe selgituse peale, mis võivad muidugi olla täiesti valed.

Üks on see, et sel vaesel tüdrukul/naisel on kõige madalam enesehinnang ning ainus, mis aitab seda natukenegi upitada, on laigid ja kommentaarid, mis sõbrad piltidele panevad. Selleks, et iga päev endale kinnitada, et olen ikka veel ilus, tuleb postitada uus pilt. Soovitavalt seksikam, paljam ja kelmikam kui eile.

Teine variant on see, et tegu on lihtsalt harukordselt edeva eksemplariga ning ta kasutab talle antud võimalust sadade inimesteni jõudmiseks maksimaalselt ära.

Kolmas võimalus on muidugi see, et ta on võtnud enda peale kohustuse Facebook või Instagram täis postitada ega loobu enne, kui see missioon täidetud on.

Või mis seal veel on, millest minusugune igav ja hall hiireke aru ei saa? Ma nimelt ei tunne mingit tungi end iga päev pildistada, veel vähem neid pilte teistele vaatamiseks panna. Ja tegelikult, kui ma teile päris ausalt ütlen, ei tunne ma “olen täna jälle ilus” piltide vastu ka mingit huvi. Oleks seal siis midagi põnevatki — reis või sünnipäevapidu või pulmad või midagi lahedat, teistsugust. Aga ei ole. Ikka üks ja seesama “mina ja minu uus kleit”.

Et siis rääkige nüüd suud puhtaks, anonüümselt kommentaariumis ju võib!