Nimelt kaotasin ka mina mõned aastad tagasi lähedase inimese vähile. Kui teada saime, et tal keas kuri kasvaja kasvab, oli tegemist juba 4. staadiumiga ja vähk oli jõudnud ka verre ja maksa. Arstid andsid meile maksimum kaks aastat ja nii ka läks.

Kui ma muidu olen mõelnud, et see diagnoos oli nii karm ja ega ta tegelikult ju oligi, siis eilset saates kajastatud lugu kuulates hakkasin ma asja ka teistmoodi nägema. Sealsel pereisal avastati ju 1. staadiumis olev verevähk, ravi toimis ja kõik justkui oleks pidanud lõppema hästi. Kuni siis ühe saatusliku päevani, mida keegi ei osanuks ette näha: ootamatu valu käes, tüsistusena tekkinud kopsupõletik, kooma ja surm.

Minul oli lähedasega aega veel kaks aastat. Meil oli lootust, et äkki ikkagi saab rohkem ja kui ravi oleks mõjunud, oleks ka saanud. Neist kahest aastast poolteist olid mu lähedase jaoks vaatamata kurvale diagnoosile siiski rõõmurohke. Ta käis reisil, saime veeta palju aega koos, rääkida asjad selgeks, panna paika meie tuleviku ja tema sai mõelda selle asja enda jaoks välja. See ei tähenda, et tal oli kerge minna, ta oli alles noor mees, aga siiski.

See teine pereisa ei jõudnud õigupoolest midagi teha. Isegi mitte oma naise ja lastega korralikult hüvasti jätta. Mina sain enda lähedast kallistada, poetada ta veel hingavale kehale päris mitu pisarat, hoida tal käest kinni ja saata ta ära.

Siit ka õppetund meile kõigile: ärme võta asju loomulikuna, vaid iga päeva nagu viimast. Elu on ilus ja lähedastega koos veedetud aeg väärtuslik.