Lugeja imestab: ema teenib vähe ja nõuab elatist, aga laps peab käima ülikallis ratsutamistrennis ja ühtegi kasutatud rõivast selga ei pane?
Kas tõesti peab käima pisut üle miinimumi teeniva üksikema laps kõige kallimates trennides? Kommentaariumis kirjutatakse, kuidas alimente on suuremas mahus just selleks vaja, et laps saaks oma hobiga tegeleda ning tema elukvaliteeti ei tohiks lahkuminek mõjutada. Olen nõus mõlema argumendiga, aga vabandust väga, see, kelle käes on rahakott, siiski peab saama ise otsustada, mille eest ta maksab. Kui vanemal jätkub vaevu üüri- ja toiduraha, siis on täiesti ebaratsionaalne, et lapse ratsutamishobile kulub kuus sadu eurosid. Nagu üks kirjutas: umbes 100 eurot on trenniraha, millele lisanduvad võistlusriiete ost ja võistluste osamaksed. No kuulge, jabur ju! Sellist luksust saavad lubada ikkagi ainult need vanemad, kellel rahaprobleeme ei ole. Ennast ribadeks tõmbama ja kolme koha peal lolliks töötama selle nimel, et lapsuke saaks tegeleda "sellega, mis meeldib" ei peaks küll ükski normaalne lapsevanem. Ükskõik kui väga see kallis trenn ka lapsele ei meeldiks, kui perel ei ole raha, et seda endale lubada, siis tuleb see ära lõpetada ja jutul lõpp. Leidku endale teine hobi, mis ei nõua nii suuri kulutusi. Iga laps saab sellest aru, kui normaalselt ja rahulikult seletada, mitte serveerida nii, et kuri ja paha issi kiusab ja ei anna raha.
Teine teema, mis ajab harja täiesti punaseks, on vastu vaidlemine taaskasutamisele. "Minu laps ei pane kellegi teise kantud riideid selga, sest see tekitab alaväärsuskompleksi!" kirjutas keegi kommentaariumis. Mitte kasutatud riideid ei tekita alaväärsuskompleksi, vaid sinu enda suhtumine tekitab selle kohe kindlasti. Päris suur kokkuhoid on osta iga aasta 10cm pikemaks kasvavale lapsele talvejope 40euroga, mitte 200 euroga.
Kantud aluspesu ja sokke tõesti ei ole hügieeni mõttes väga mõistlik tarvitada, kuid kõiki teisi hilpe on teiselt ringilt võimalik saada nii palju soodsamalt. Kui on valida, kas osta üks 200eurone jope, mis kahe kuu pärast on väike, või selle raha eest tervele perele talveriided, siis see teine võimalus ju justkui oleks mõistlikum peres, kus rahaga on kitsas käes?
Huvitav, et mõnele siiani on veel jäänud sisse arvamus, et kasutatud riided on räpased ja augulised kaltsud. See pole ammu enam nii. Teise ringi riideid on võimalik saada väga heas seisukorras, peaaegu kandmata, aga poole odavamalt. See tõusikupõhimõte, et kasutatud riided tekitavad alaväärsuskompleksi, on ikka täiesti ajast ja arust.
Ehk siis, mis ma tahan öelda, on see, et kindlasti on võimalik lapsed üles kasvatada ka palju väiksemate summade eest, kui siin mõningad arvamused on läbi käinud.
Aga samas saan aru, et kui need põhjendused kõrvale jätta, siis pole ju võimalik isadelt lõputult raha välja pressida ja kättemaks jääb justkui poolikuks...
