Lugeja imestab: on ebaaus tõmmata oma elule 40aastaselt kriips peale! Elame ju ainult üks kord!

Katrin Pautsi artiklile laiskades neljakümnendates naistest kirjutas vastuseks kommentaator G, kelle mõtted on meie meelest nii õiged ja head, et toome need ka suurema lugejaskonnani. Andke teada, kas olete nõus või tahaksite vastu vaielda!

“Elu on tegelikult palju keerulisemaks muutunud kui oli eelmisel sajandil. Inimene peab olelusvõitlust ja selles üksiolemises on raske just emotsionaalselt.

Mehed ei peaks arvama, nagu oleks üksik 40-ndates naine voodi peal väljas. Tegelikkuses igatsetakse lihtsalt inimlikku lähedust, kaaslast kellega oleks rääkida, kasvõi sellest, kui halb on ilm või kui ilus on ilm.

See lähedus ja inimese juuresolek on palju tähtsam kui miski muu. Sageli lepitakse lihtsalt kasvõi purjus kaaslasega, ainult, et oleks keegi, kes kuulaks. Kahjuks on see nii. On suur vahe, kas sa oled ajutiselt üksinda, või sa oled sunnitud üksi olema.

Üksindus võib teha haigeks. Kui me teadlikult elame 1 kord, siis on ebaaus tõmmata kriips oma elule peale 40-selt. See on küps vanus, kus inimene peaks just oskama palju targemalt lahendada eluprobleeme ja tegema õigeid otsuseid. Tegelikult ongi see vanus õige otsida ja leida õige kaaslane ning selles vanuses ei peruta inimesed ka enam ega tõmble.

Mina arvan, et selles vanuses mina oskaksin arvestada palju paremini teise inimesega, kui ta mulle meeldib ja kui ma sooviksin end siduda jäädavalt. Tähtis on anda inimesele õige hinnang ja õigel ajal aru saada, kes on kes. Selles vanuses on inimene juba nö.valmis frukt ja peaks olema arusaadav, mida keegi endast kujutab.”