Täna näiteks unustan koristamise, heidan tolmulapi üle õla ja lakin küüned, pesen pea, teen meigi ja lähen välja ning söön midagi väga head. Ennast teades, viivad mu jalad mind poodidesse. Ilmselt ostan sealt omale midagi, mida mul mitte kunagi vaja ei ole, aga tänasel päeval võib see ost tunduda möödapääsmatu, isegi kui see ületab minu limiidi, mis enne poodi sisenemist endaga paika panin. Naljakas tõsiasi on see, et kui ma midagi sädelevat näen, saadan põrgusse need limiidid ja asun end veenma, miks ma seda kõike väärt olen.

Sellisel juhul on hiljem oluline, et nende asjadega enne mehe kojutulekut tuppa saan. Kui mees siiski midagi märkab, ütlen, et “jube hea ALE oli”. Ja tihti, kui ta küsib “uus kampsun?”, “ei! See on on ikka väga vana juba!”.

Kulutan küll enda, mitte tema raha, aga iga kord tunnen end tema ees süüdi, kui olen shopinguga liiale läinud. Mitte kunagi pole julgenud tunnistada, kui mul kuu lõpuks näpud põhjas on, sest ei suutnud taaskord end viimasel poodlemisel ohjeldada. Kohe kui laekub palk, on mul valmis uus ostunimekiri ja ma sööstan kaubanduskeskustesse. Seda listi ma aga taskust välja ei pruugi võtta, sest poodidesse jõudes juhivad mind juba jälle mingid üleloomulikud jõud.

Kui ma vaid oleks suutnud selle raha kõik kõrvale panna, mis ma oma elu jooksul mõttetutele asjadel kulutanud olen… ehk siis saaksin praegu süümepiinadeta shopelda. Kuidas on üldse võimalik sellist “haigust” kandes midagi säästa?