Lugeja jagab inspireerivaid sõnu: miks mitte alustada sellest, et võtta elu vähem tõsiselt?

Ma olen saanud palju inspiratsiooni ühest raamatust, mis saadab mind nüüd juba mõnda aega kõikidel minu elualadel ja see on valgustanud mind paljudes lahendamata küsimustes, edasiviivaks jõuks olnud teemadel, milles olen alati end veidi ebakindlana tundnud.

Üks teema on kindlasti karjäär, läbitud või läbimata jäänud koolid, on olnud tunne, et olen loll ja ei sobi ametikohtadele, kus tegelikult olla tahaksin ning tundnud palju valehäbi oma elus juba möödunud perioodide tõttu, kus otsuste langetamine ei olnud kuidagi seoses edasiste plaanidega, sest, plaani polnudki!

Mulle tundub, et on kahte tüüpi inimesi: need, kes näevad muutustes probleemi ja palju muresid ning need, kes satuvad neist muutustest õhinasse — see ju tähendab midagi uut, uusi võimalusi! Ja tegelikult võidavad need, kes mõtlevad suurelt ja on vankumatud olenemata tagasilöökidest.

Tõepoolest, lihtsalt unistamisega ei saavuta me midagi, selleks peaksid siiski olema mingidki väljavaated — eesmärgid ja teinekord võib võimatu võimalikuks teha lihtsalt naiivselt naeratav nägu. Miks mitte alustada sellest, et võtta elu vähem tõsiselt?

Reaalsus on alati just selline, nagu me ise laseme sellel olla või milliseks me selle loome. Ära lase end litsuda, otsi ikka ja jälle uusi teid, et teha seda, mis sind õnnelikuks teeb!

Kui palju ma kuulen lauseid “ma pole nii tark, kui seal vajatakse” või et ” tuleb ikka olla realist”. Aga kes on realist? Realist on pessimist, kel on negatiivne ellusuhtumise ja maailmakäsitlus.

Siin on mõtteainet.