Lugeja jagab kogemust: peale aastaid linnas elamist jätsime "karjäärid", tulime tagasi Lõuna-Eestisse ja pole kordagi kahetsenud

 (71)
Pühajärve paadilaenutus
PühajärvFoto: Argo Ingver

Eile kirjutas meile 30aastane mees: elu niinimetatud Kapa-Kohilas on võimalik. Olen rahul, et kärarikkast ja kulukast Tallinnast ära kolisin. Samasugust positiivset kogemust jagab kommentaariumis teinegi lugeja, kes imestab, kui palju on arvamust, et maal ei olegi üldse elada võimalik.

“Loen ja imestan! Paljud paistavad tõsimeeli arvavat, et maal pole võimalik elada. On küll võimalik, väga hästi on! Peale aastaid linnas elamist tulime 8 aastat tagasi maale, Lõuna-Eestisse ja pole kordagi kahetsenud.

Elukeskkond on palju parem, kulud väiksemad, privaatsust palju-palju rohkem ja kogu elu on rohkem tasakaalus ja inimlikum. Loodus võrratu ja kliima võrreldes Tallinnaga palju parem. Töö osas jätsime oma “karjäärid” kus seda ja teist ja hakkasime väikeettevõtluse ja kaugtööga tegelema. Ilmselt oleks vajadusel maakonnalinnast ka mingi töö leidnud. Pigem on tööjõupuudus ja mulle tundub, et ka lihtsama töö tegijatel on maal elu parem.

Kõik need jutud, kuidas maal on kõik nii kaugel, on väga suhteline. Eriti praegusel e-kaubanduse ajastul ja kui vähegi asukohta valida. Eestis on küllaldaselt väikeasulaid, kus koolid-lasteaiad jm. elementaarne olemas, mille lähedal päris maaelu saab elada. Ja sellist kohta, kus maakonnalinn kaugemale kui 30-40 km jääb, naljalt ei leia, st. ajaliselt lähemal, kui Tallinna äärelinnast kesklinna. Või kohta, kus Tallinn, Tartu või Pärnu rohkem kui tunni kaugusel oleks. Eesti on väike ja pigem on ikka kõik mõtlemises kinni.

Maaelu on teistsugune kui linnaelu aga need kaks on omavahel rohkem põimunud kui kunagi varem. Lõpuks loeb ikkagi see, millises eluetapis inimene on ja mida elult tahab. Maal peab rohkem ise panustama aga kes oskab maaelu hinnata, leiab võimalused asjade mõistlikuks korraldamiseks ja see tasub ka kuhjaga ära.”