Lugeja: jah, türanne võib olla mõlemast soost — kuid sadistlike naiste olemasolu ei peaks vägivaldsete meeste süüd tühistama
Neid jutte ja kogemusi on kohutavalt, hirmuäratavalt palju ning iga mõtlev inimene, kes ise pole õnneks vägivallaga kokku puutuma pidanud, peaks aru saama, et see ON oluline küsimus. Kahjuks kubisevad aga kommentaariumid pisendavatest ja naeruvääristavatest arvamustest, mis peegeldavad just seda suhtumist, mida koduvägivalla vastu võitlejad muuta püüavad. Need kommentaarid illustreerivad ilmekalt, et meie ühiskond ongi haige ja kuni me vastukarjujate mõtteviisi ei muuda ega nende silmi ava, seni ei muutu midagi või on need muutused väga pisikesed ja aeglased.
Delfis oli just hea ülevaatlik artikkel ohumärkidest, mis vägivaldses suhtes ilmnevad ja mida selle loo alused kommentaarid sisaldasid? Näpuga näitamist, et „aga naised ju ka!“ Meil ongi suur hulk mehi, kes iga naistepoolse arvamusvalduse või oma loo jagamise peale lükkavad kõhu punni ja kisavad, et meestele tehakse liiga, naised on täpselt sama vägivaldsed ja sellele ei pööra keegi tähelepanu. Selline lapsik retoorika - probleemi pole olemas, sest et teine on sama must. Mina pole süüdi, Ise tegi!
Jääb vägisi mulje, et just needsamad mehed, kes iga feministlikuma arvamuse peale naisi süüdistama hakkavad, on need, kes kodus enda omi alandavad ja rõhuvad. Nii negatiivne arvamus naistest peab ju päriselus kuidagi läbi kumama. Või ongi siin tegemist hoopis iga päev kodus oma naiste hirmuvalitsuse all elavate meestega, kelle ainus võimalus midagi öelda on läbi anonüümsete netikommentaaride? Jah, on olemas naisi, kes tõepoolest türanniseerivad oma lapsi ja mehi. Neid, kes on oma sõnades ja tegudes tõelised sadistid. Naised võivad olla ja ongi sama julmad, rumalad, labased, vägivaldsed ja lärmakad kui mehed. Halbu emasid ja elukaaslasi on meie ümber üsna palju ning vägivaldne ema jätab lapse hinge isegi suuremaid haavu, sest just ema peaks ideaalis olema see, kes on meile kõige kallim ja turvalisem inimene. Isa vägivaldsus on kahjuks nii tavaline, et see ei tule isegi üllatusena. Enamik avalikustatud lugusid räägib ikkagi perepeast, kes oma naist-lapsi nüpeldab ja türanniseerib ning hea hell ema püüab lapsi kõigest hingest kaitsta. Lapse hinge jääb ühest küljest sügav armastus ema vastu, mis seguneb mingil eluetapil suure tõenäosusega vihaga, et ema midagi ei teinud ja nad selles olukorras olema pidid.
Need „aga naised ju ka!“ mehed ei eksi tõepoolest, sest jah, tõesti, naised ju ka. Avalikustatud lood koduvägivalduritest naistest tunduvad seda eredamad ja kohutavamad, et me oleme harjunud meeste tegudega. Aga millega ei saa nõustuda, on see, et sadistlike naiste olemasolu peaks vägivaldsete meeste süü tühistama ja seetõttu peaks keelustama naistevastase terrori kajastamise. Ei, koduvägivald pole feministide ja vasakliberaalide väljamõeldis. Ei, siin ei ole mingit vandenõu Eesti meeste vastu, et nad siis välismaalastega asendada. Ei, mingi käibefraasiks muutunud „naiste vingumine“ ei õigusta kunagi nendevastast vägivalda ega ole mitte kuidagi samal pulgal murtud ninaluude ja pideva hirmuga. Ja üldse - mida mõeldakse naiste vingumise all? Konstruktiivne kriitika või oma arvamuse avaldamine ei ole vingumine. Küsimine päeva kohta või mõne ettepaneku tegemine ei ole vingumine. Olen ise kogenud, et paljud mehed tõlgendavad vingumisena kõike, mis pole naeratades öeldud ja meest kiitev. Kui naine suu lahti teeb, on see selliste meeste jaoks automaatselt negatiivne. Naise ja laste kohus on vait olla ning perepead teenida. Ma ei eita, et on naisi, kes tõesti nõuavad enamat, kui mees kunagi suudaks pakkuda ja tõesti kritiseerivad kõike ning seda väga madaldava hääletooniga. Ma ei eita, et on naisi, kes tõepoolest närivad oma meestel (ja lastel, sest selline käitumine pole isoleeritud) igapäevaselt hinge seest, aga ma ei tahaks uskuda, et igal viimsel kui kurjal kommentaatoril just selline naistürann kodus elaks. Selline käitumine kuulub samuti perevägivalla alla ja mehel on õigus ning vajadus enda ning oma laste pärast abi otsida.
Siinkohal tahaksingi öelda, et kallid mehed, palun ärge kannatage vaikides selle paljukommenteeritud vingumürgituse ja igapäevase türannia käes. Kui te muud teha ei taha, siis jagage vähemalt siingi anonüümselt oma lugusid ja küsige nõu. Vägivalda ei pea kannatama, see ei ole midagi, mis ise üle läheks. Aga palun tehke ka vahet konstruktiivsel kriitikal, arvamusavaldusel, verbaalsel alandamisel ja füüsilisel vägivallal, sest alandavad märkused à la „naiste ving“ pisendavad probleemi ka nende meeste ja laste jaoks, kes tõepoolest pereema käitumise tõttu kannatavad ning teevad ühiskondliku suhtumise tõttu raskemaks abi otsimise ja selle, et abivajajaid keegi üldse usub.
