Lugeja, kes nõustub, et rahvastepallil pole koolis kohta: tugevamad virutasid nii suure jõuga klassikaaslastele palliga kõhtu, et hing jäi kinni

 (148)
Avalda arvamust!
KEHALINE KASVATUS
KEHALINE KASVATUSFoto: Mati Hiis, õhtuleht

Lugesin eilses Eesti Ekspressis ilmunud lugu rahvastepallist ja sellest, et see mäng võiks Eesti koolidest kaduda. Kui pealkirja lugesin, mõtlesin küll, et mis lollus see nüüd on, aga pealkirja süvenedes hakkasin mõtlema, et ehk on see tõesti nii.

Nimelt meenutasin enda nooruspõlve ja seda, kuidas aastaid oli rahvastepall üks meie klassi tüdrukute lemmikuid mänge. Kui vähegi võimalusi oli ja kehalise kasvatuse õpetaja lubas, tahtsime just seda mängu mängida. Aga siin on asjal mitu tahku:

Esiteks, algklassides olime me veel liiga rumalad ja tegime tõesti seda, mida artiklis kirjeldatakse: valisime oma meeskondadesse mängijaid ikka selle järgi, kes on popim ja parem mängija ning viimaseks jätsime siis need “nõrgemad”. Muidugi viskasime need nõrgemad ka kohe välja ja naersime nende üle iga kord: “Hahaa, sina oled koba!”

Teiseks, sageli mängis seda kogu klass ehk poisid ja tüdrukud läbisegi. See tähendas seda, et tüdrukud veetsid enamuse ajast poiste pallide eest ära põgenedes ja teiste taha end peites, sest poiste jaoks oli see justkui enese “näitamise” mäng. Tugevamad poisid tahtsid ikka näidata, kui tugevad nad on ja põrutasid palli sageli vastasmeeskonna liikmele kõhtu nii, et hing kinni. Õpetaja ei teinud selle peale teist nägugi, vaid pigem kiitis takka, kui hästi mängitakse.

Seotud lood:

Kolmandaks, meie klassis olid ka mõned tüdrukud, kes poistelt selle tehnika üle õppisid. Näiteks oli meil üks turske ja suure kondiga tütarlaps, kes nii rahvastepallis kui ka tegelikult jalgpallis virutas selle palliga teiste pihta nii, et sageli olid klassikaaslased valust kägaras maas. Keskkoolis vältisin ma hindest hoolimata näiteks seetõttu ka jalgpalli mängimist, sest mina ei tahtnud noore tütarlapsena palliga täiest jõust kõhtu saada. Ja kui oli minu võimalus meeskonda valida, siis valisin selle tüdruku alati esimesena enda tiimi, et tal poleks põhjust mind rünnata. Pole vast vaja mainidagi, et seda tüdrukut tema kehakaalu pärast viltu vaadati ja kui ta avastas, et vähemalt ühes kohas on ta ka teistest parem, siis ta seda ka ära kasutas.

Selles osas, et rahvastepall tuleks ära keelata klassides, sest see paneb lapsed kahte lahtrisse — tugevad ja nõrgad-, ma nõus ei ole. Siis tuleks lõpetada ära kõik aja peale jooksmised, kaugushüpped, saalihokid jms. Kindlasti ka kontrolltööd ja kõik muu, mis koolielus normaalne on, et sest ka siis lahterdame ju õpilasi tarkadeks ja rumalamateks.

AGA! Ma olen 100% nõus, et rahvastepall on mäng, mis õpetab lastele, et vägivald — siinkohal siis palliga vastase mängust välja löömine — aitab elus paremini hakkama saada. Kusjuures, asja veider külg on see, et ma mängisin oma kodukoha lastega seda mängu iga suvi päevast päeva, kuni saime teismelisteks ja tänaval palliloopimine kaotas oma võlu, aga sellega ei kaasnenud kunagi selliseid tundeid nagu koolitunnis rahvastepalli mängides. Kas asi on siis tõesti ka õpetajas, kes peaks lapsi suunama mängust rõõmu tundma, mitte lihtsalt vastasmeeskonna liikmeid “elimineerima”?

Igal juhul, kuni see viimane pole selge, nõustun, et rahvastepallil pole koolis kohta.

Lugejad, mis teie arvate, kas rahvastepall tuleks kehalise kasvatuse tundidest kaotada?