Lugeja kirjutab: kuidas minust sai õel mõrd, kes sõbrannaga suhtlemisest kõrvale hiilib
Naisteka foorumis kirjutab lugeja ausalt ära, et lapse saanud sõbranna käib talle närvidele ja ta ei oska enam oma sõbrannaga suhelda. Kas sina oled sarnases olukorras olnud?
“Sõbranna sai suvel lapse. Alguses oli kõik ilus, aga siis tal hakkas kodus istudes igav. Kutsus muudkui külla ja välja jalutama jne, kõvasti tihemini kui enne last. Aga peale lapse sündi unustas ta ära, et lisaks värsketele emadele on ka muudel inimestel omad tegemised.
Lepime küllamineku aja kokku kella 17:30-ks, kuna 17:00 lõpeb mul töö ja siis peale tööd kohe hea minna. No helistab siis, et ma tuleks pool tundi hiljem sest ta just paneb last magama. Arusaadav ikka juhtub, ei heida üldse ette, ootan pool tundi kohvikus. Järgmine kord jälle aeg kokku lepitud, sedapuhku küll nädalavahetusel. Helistab siis 2 tundi enne kokkulepitud aega, et ma tuleks KOHE sest praegu laps magab ja hiljem hakkab meid segama. Kuna mul olid plaanid tehtud, ei saanud KOHE minna. Sõbranna solvus. No kutsusin ta siis enda juurde, et oleme meil, ajame naistejutte, issi valvab last nii kaua. Terve selle 2 tundi, mis ta meil oli, istus ta telefoni otsas ja juhendas lapse isa, kuidas mähet vahetada ja piima soojendada. Kui mees parajasti talle ei helistanud, helistas sõbranna ise, et küsida, miks mees ei helista.
Ja kui selline kamm oli mõned kuud kestnud, hakkasin alateadlikult vabandusi otsima, miks mitte temaga mingeid kohtumisi kokku leppida. Sest no mida ma plaanin terve õhtupooliku ära kui pärast selgub, et plaane pole sest jälle on mingi häda juhtunud. Hakkas kahju muid üritusi ära öelda, sest iial ei teadnud, kas ikka on selle sõbrannaga kokkusaamine.
Eks ta sai vist asjale pihta ja nüüd ta süüdistab mind selles, et nii kui tema lapse sai, mina puhtast õelusest temaga ei suhtle. No ma püüan ju, aga ma ei saa 2 tundi varem töölt ära minna sest siis on tema lapsel uneaeg ja meil hea lobiseda. No ja peale seda jutuajamist, mis oli rohkem tema monoloogi moodi, tunnen ma end halva lastetu mõrrana, kes ei mõista noore ema rasket elu beebi kasvatamisel.
Mul on tunne, et ma olen halb kui ma teda väldin ja halb kui ei väldi, sest see on ju silmakirjalik. Lisaks kõigele muule tulin ma siia halama ja see on ka minust inetu. Õnneks keegi ei tea, kellest jutt käib.
