Lugeja kirub külalisi: tulevad mu suvilasse ja jäävadki kaela peale...
Ma ei maksnud kunagi, vahest aitasin kartuleid koorida, niita (see oli vastik!) või grillida, kuid tavaliselt minult teeneid ei oodatud, või vähemalt seda mulle ei öeldud, ja see sobis mulle. Tahtsin ju ainult puhata! See oligi minu eesmärk. Ma olen rahulik inimene ja ise arvan, et hea külaline. Armastan magada palju ega kooserda pererahval kogu aeg jalus.
Aga nüüd olen ma ise paljude inimeste eesmärk. Minu maamaja ründavad minu kolleegid ja tuttavad. Lollipeaga olen jaganud Facebookis pilte äsjaniidetud murust ja pojengipõõsast, mille lõhn on parem kui Armani Black, ning, nagu olen aru saanud, see maksab mulle kätte. Kõik tahavad mu maakodu ihusilmaga näha! Ja mitte ainult näha, vaid ka seal elada.
Minu koduke ei ole suur, kõigest 80 ruutu, köök ja neli kambrikest. See tähendab, et üks tuttav korraga. Aga tavaliselt on tuttaval ka lapsed ja mis eriti häiriv — loom! Mind häirib, et tuttavad tulevad koos loomaga minu koju. Ma ei kannata kasse, sest nad hiilivad. Ma ei kannata eriti ka koeri, eriti pärast ujumist, sest nad haisevad. On talumatu näha, kuidas voodi valge voodikate on täis käpajälgi ja karvu ning ukseesine täis erinevaid molle. Aga need tähendavad sipelgaid. Need tungivad tuppa. Ja muidugi ei taipa linnalaps, et uksed ja aknad tuleb päeval ilusti kinni hoida. Muidu plõnnib öösel üks sääseansambel ja hommikuks oled punniline.
Teine asi on tuttavate tagasihoidlikkus — et nemad magavad magamiskottides! Mis mõttes kottides? Voodis magatakse linade vahel, tekid ja padjad peavad olema. Ei, ei, vaidlevad nemad, sest ega nad ju maale magama ei tulnud! Nemad tulid tšillima! „Uni on viimane, mida sa maal ootad,” ütlevad nad. Need sõnad korduvad nagu joogamantra mu kõrvus. Maal ei magata, maal ei magata, maal ei magata…
Tegelikult tähendab see seda, et mina annan neile rätikud, saunalinad, linad, tekid ja padjad. Ükskord olin sunnitud endale magamiskoti peale võtma, sest, sorry, mul ei ole nelja tekki kohe nii varnast võtta. Patju ka mitte. Eriti tore on sülelastega, kes võib-olla veel ei tunneta öösiti seda pissivärki ja kellele emad ei pane enam mähet, sest „meie teeme pissid-kakad potti juba ammu!” Jee nad teevad potti! Tavaliselt käristatakse kaasa mitu arbuusi, ilastatakse terve õhtu ja siis tuleb see piss öösel iseenesest. Seda perekonda ma enam külla ei oota, kuid juba müksati mind Facebookis, et „maal ei magata, ei magata, ei magata!”
Veel üks asi, mis on huvitav külalistega. Söömine. Loomulikult peavad KÕIK naised suvepäeval dieeti ning „kõik toit olgu nii kerge, nii kerge”, kuid õhtul kolistavad külmkappides, mis hirmus. Aga kas nad ise panid sinna midagi? Peale Fizzi ja magusate siidrite? Õhtuti lähevad loosi nii minu pere jäätised, singiviilud kui nutellad.
Teine kontingent on need, kes tulevad selliste toidukottidega, et osta või paar külmkappi lisaks. Ja kui siis hakkad seda kraami kappidesse panema — loomulikult antakse kotid mulle näoga, nagu oleks see tohutu kingitus! — siis selgub, et polegi midagi panna. Ainult üks krõpsupakk ajab teist taga, pepsid-fantad-õlled-veinid, snäkid, küpsised. Aga hommikukohvi? Pudrukraam? Mis lõunasöögiks? Krõpsu ja snäkki? Jaa, muidugi, naised päeva ei söö, kuid õhtul murtakse või naabrikana maha.
See tähendab seda, et mina vaaritan terve päeva, et külalistel oleks midagi süüa. Loomulikult ma ei tee mingit ,midagit”, vaid ikka väärt lihatoite. Mis maksab liha? Kodumaine köögivili? Üks asi on midagi teha oma perele, kuid teine asi on võõrad inimesed. Mis sest, et tuttavad. Sa tahad ikka tasemel võõrustaja olla. Fakt on see, et suve lõpus olen väsinud nagu ront. Ja totaalselt pankrotis. Kuidas anda sõnum oma tuttavatele, et kui te külla tulete, äkki piirdute paari päevaga, võtate oma pesud ja söögid kaasa ning et arbuus ei ole tingimata kohustuslik. Olen aru saanud, et ütlemine „me maksame, me oleme Tallinnast!” on tegelikult küll hea naljaks keerata, kuid absoluutselt tõsi.
