Ma ei ole muidu üldse armukade inimene, ega vist pole põhjust ka antud. Olen üldse selline üsna rahulik ja ei armasta konflikte. Kolm aastat tagasi jäin rasedaks. Endale suureks ehmatuseks muutusin täiesti teiseks inimeseks. Hakkasin oma mehega kohutavalt käituma ja teda sajas surmapatus kahtlustama. Sõpradele hakkasin nähvama ja läksin mitmega neist riidu. Oma vanematega suhtlesin samuti nipsakalt. Kõik need inimesed käitusid minuga ülimalt toetavalt ja mina olin nii kohutav… Kõige kohutavam oligi see, et ma nägin ise enda halba käitumist kõrvalt, aga ei suutnud kuidagi normaalsem olla. Muidugi ma headel hetkedel vabandasin oma käitumise pärast ette ja taha ja mees üritas mind mõista, aga ikkagi sain aru, et ta on hakanud õhtuti kauemaks tööle jääma ja kui varem sõime koos hommikust, siis nüüd oli ta tihti juba läinud, kui mina üles ärkasin. Ja ma ei saanud talle seda ette heita — minuga veedetud aeg polnud tõesti tollal just kvaliteetaeg.

Nüüd on mees vist selle hirmsa aja unustanud, sest ta muust ei räägigi, et teeme uue lapse. Mina siis tuletan talle meelde, milline ma rasedana olin ja mees naerab, et küll ta ka teist korda selle üheksa kuud koos fuuriaga üle elab. Mina aga tõesti kardan. Ei ole just meeldiv näha ennast fuuriaks muutumas ja tundes, et midagi selle vastu teha ka ei saa. Tegelikult ma ju isegi ei tea, võb-olla teine rasedus tuleks hoopis teistsugune, aga ma ei saa oma hirmust iseenda ja oma hormoonide ees üle. Mida ma peaksin tegema?

Kirjutage Naistekale, kas ka teil on olnud sarnaseid kogemusi ja kuidas te olete oma hirmust üle saanud.