“Uksekell helises, lasin kulleri sisse. Ka juba kergest nohust lähevad mul silmad ja nina väga paiste, nii et see vaatepilt, mis kullerile avaneda võis — paistes silmad, sorakil juuksed, dressid ja paksud sokid, vist kõige paljutõotavam tõesti ei olnud. Aga kui mul oleks nohust ja kurguvalust hullem tõbi küljes, ei oleks ma teda ju korterisse sisse lasknudki!

Igatahes võttis ta välja oma aparaadi, kuhu ma saaksin allkirja kirjutada. Enne kirjutama hakkamist tundsin, et ma kohe aevastan. Läksin siis kähku mitu sammu eemale ja aevastasin ära. Samal hetkel hüppas kuller uksest välja ja hõikas koridorist, et allkirja pole vaja, head aega.

Vaene mees, see viirus on ta ikka surmani ära hirmutanud. Ei jõudnud talle isegi desinfitseerijat pakkuda…”