Sünnitasin 44-selt. Täpselt samasuguse bravuuriga — mis see siis ära ei ole!? Kuni koolini on kõik OK, ema on lapsele kõik… Ise pidasin ka vastu. Vaimselt. Aga keha hakkas üles ütlema. Pärast tööpäeva lõppu jõudsin kuidagi koduste töödega hakkama saada, minu kohalolek peale seda oli vaid füüsiline. Olin kui tühjakspigistatud sidrun. Viimastes põhikooli klassides käivat poega ei suutnud enam aidata, õpetamise metoodika on nii palju muutunud ja mälu ka pole endine. Väsimus, depressioon, haigused…. Isegi kui enne olid terve ja krapsakas. Ei soovita! Aga loomulikult võib ka paremini minna. Mina lihtsalt olen nõrgema tervisega….