Ütlen alustuseks kohe ära, et tegelikult ma austan vanu inimesi, aga selliseid, kes trollis noorte emadega näägutama hakkavad, ei suuda ma kuidagi kannatada. Loodan, et see tänane juhtum, mida ma nägin, on erand, aga ega ma ju ei tea…

Astusin trolli, seal oli noor kena ema lapsekäruga, kelle umbes aastane poeg lohutamatult nuttis. Ema üritas teda rahustada, aga mida sa kõikuvas trollis ikka nii väga teha saad.

“Abistajatest” ei olnud emal muidugi puudust. Paljud püüdsid last patsutada või talle midagi öelda — juba see ei ole minu arust okei. Aga kõige väljapaistvam aitaja oli üks üsna kõrges vanuses proua, kes hakkas noorele emale seletama, et miks ta last kärust välja ei võta, et lapsel on ju palav ja ta ei saa hingata. Ema selgitas rahulikult ja viisakalt, et ta ei saa seda sõitvas trollis teha, aga proua ei jätnud teda rahule. Hakkas seletama midagi oma kolmest lapselapselapsest ja ütles, et kui noor ema trollis oma pojaga nii käitub, õpetab ta lapse ennast vihkama.

Minu meelest on see kõige kohutavam asi, mida ühele emale öelda. Kuidas saab üks kolmekordne vanavanaema üleüldse niiviisi rääkida? Aga ega ma ei osanud midagi teha ka või kuidagi sekkuda. Järgmine oli minu peatus, astusin trollist maha ja nii see jäi…

Lugejad, mida teie sellises olukorras teeksite?