Lugeja kogemus: tüdruk, kes sai teismelisena teada, et talle on tema bioloogilise ema kohta valetatud, ei suutnudki perele kunagi andestada
Arvan ka, et see kõige õigem aeg on juba mööda lastud. See oleks olnud mudilasele jutujätkuks laste saamise ajal. Väike laps ei analüüsi, ega tunne ka huvi oma juurte kohta. Talle jääb mällu fakt, kui selline. Hiljem, kui teadvustab, siis võib otsad kokku viia. Aga mis sest enam heietada. Teismelisele ei räägiks, sest ettearvamatu iga. Ka täisealisena võib rängalt mõjuda teadmine, et su lähedased pole sulle terve elu tõtt rääkinud. Valetamises just mitte, sest vaikimine pole valetamine. Isiklik kokkupuude sellise teemaga puudub, kuigi meenub fakt põhikoolist. Klassiõde, kes sai 7. klassis juhuslikult teada, et naine, keda ta emaks pidas, on tegelikult ta vanaema ja bioloogiline ema on tegelikult vanem õde. Tegemist oli peresisese looga, aga trauma oli üüratu. See tüdruk jooksis kõigepealt kodust ära, hulkus ringi ja sõbrunes endast tunduvalt vanemate kahtlaste kampadega, hakkas jooma ja suvilarajoonides pidutsema. Kooli mõistagi tal asja ei olnud. Kui ta poleks ühel sarnasel peol vaeseomaks pekstud ja tänavale vedelema jäetud, poleks ehk teda kunagi leitudki. Ja kui poleks olnud nii ränkasid tervisekahjustusi, oleks selline elurütm ka vabalt jätkuda võinud. Haiglast võttis ta oma juurde tädi. Põhikooli lõpetas ära ja keskkooli ta ei küündinud. Umbes 10 aastat hiljem nägin teda tänaval, ütles, et ei oma ema ega vanaemaga pole ta suhelnud pärast seda, kui oma asja tädi poole kolis. Ta ei andestanudki neile kunagi. Sestap arvan, et kui oleks see avaldus temani jõudnud väljakujunenud isksusena, see oleks pettumus kindlasti kordi väiksem, äärmuslikud katastoofid oleks kindlasti ära jäänud.
