Lugeja: krediitkaardi limiit on täis, kuu lõpus nurun vanematelt raha — ma ei saa üksikemana hakkama

 (72)
Kosmeetika, meik, meikimine, ilu, välimus
Foto on illustratiivneFoto: Vallo Kruuser

Veel poolteist aastat tagasi oli kõik hästi. Mul oli korralikuga palgaga töö, samuti mehel. Õhtuti tõi ta mulle lilli, ja rääkis, et küll meil on ikka kõik hästi. Viie-aastasele tütrele sai lubatud kõike, mida vaid tahtsime. Läheks Muumimaale? Miks ka mitte!

Nüüd vaatan vahel arvutist pilte sellest ajast. Igal fotol naeratame ja oleme õnnelikud. Elasime siis Pirita kandis uues korterelamus. Meil oli avara rõduga elamine, maja ees oli ilus mänguväljak, kus tütar sai mängida. Mees töötas ühes välisettevõttes tarkvaraarendajana. Ta sai teha palju tööasju kodust ja isegi, kui laps oli haige, ei pidanud siis mina haiguslehte võtma. Töötasin ühes linnaasutuses. Kollektiiv oli tore ning ega ka palga pärast nuriseda saanud.

Mis õnnetus? Kes?

See oli vist 2013. aasta kevadel, kui mees oli välismaal reisil seoses ühe projektiga. Ma olin lapsega Kadrioru pargis jalutamas, kui tuli kõne. Rääkis üks mees väga algelises inglise keeles, vuristas väga kiiresti, et juhtus õnnetus. Ma ei saanud alguses üldse aru, mis õnnetus? Kes? Kuidas mina sellega seotud olen? Mees veidi aeglustas ning rääkis uuesti, et Hollandi kiirteel oli auto kaldunud vastassuunavööndisse ja põrganud kokku ühe teise autoga. Mis auto? Kes? Ma ei tahtnud jätkuvalt teavet vastu võtta. Viimaks kogusin end ja jõudis kohale ka selles algelises inglise keeles. Minu mees oli selles autos, millele ootamatult vastutulev auto ette kaldus. Surm oli silmapilkne. Ma olen ikka filmides näinud, kuidas taolise teate peale reageeritakse, kuid reaalsus on teine. Mis edasi sai, on mul justkui hägune unenägu. Ma käitusin väga pragmaatiliselt. Helistasin sugulased läbi, hakkasin kohe organiseerima seda, et surnukeha sealt ära toodaks. Istusin ka tütrega maha ja selgitasin, et issi läks kahjuks ära inglite sekka, aga ta armastab meid väga, väga. Ma rabelesin ja rabelesin. Isegi ei nutnud, selleks polnud jaksu ja aega. Õhtul panin tütre magama ning istusin köögis. Süütasin suitsu, viimati olin suitsetanud umbes kümme aastat tagasi. Üks suits, teine suits, kolmas. Avasin ka kalli veinipudeli, mille mehe isa oli kinkinud meile juba mitu aastat tagasi. Olime veel arutanud, et selle joome ära siis, kui meil täitub 15 aastat tutvumisest. Kuna seda enam tulla ei saanud, eks oligi paras aeg ära juua. Istusin, jõin, suitsetasin. Viimaks hakkas vist kohale jõudma, et mees, Arvo oli ta nimi, ei tulegi enam koju. Suutsin nüüd ka nutta, pillisin kui väike laps pea hommikuni välja.

Seotud lood:

Koduga tuli hüvasti jätta

Siis oli taas aega oma rolli minna — kõik helistasid ja avaldasid kaastunnet, seejärel matused ja järjekordsed lohutused. Töölt võtsin pikemaks ajaks puhkuse. Kes taolises olukorras olnud (loodan, et neid on vähe!), mõistab, et lisaks hingelisele valule tuleb elada üle ka kõik muu. Ma teadsin, et elukorraldus peab muutuma. Ma ei suutnud üksi seda kallist korterit üleval pidada. Kuna see oli üürikas, siis vaatasin kinnisvaraportaalidest pakkumisi ja kolisime Kalamajja pisemasse korterisse. Ma üritasin ka tööl taas tegus olla, aga olin ikka omadega parajalt läbi. Kohvinurgas tassi hoides tundsin, kuidas mu käed värisevad. Kui sa oled kuskil süsteemis mutrike, siis sa ei saa ka eeldada, et kõik su muresid mõistavad ja erandeid teevad. Eelmise aasta sügisel oli vaja osakonnas paar inimest koondada. Ikkagi maksumaksja raha eest toimiv asutus ja kuskilt on vaja kulusid kärpida. Juhtidelt ometi kalleid autosid ära ei võta, säästa annab rohujuuretasandilt. Kuna ma olin pikalt palgata puhkusel olnud ning töövõime ikkagi kehv, olin mina üks koondatavatest. Kui seda öeldi, ei osanud, ma midagi öeldagi: ahah, selge siis.

Ma olen õppinud haldusjuhtimist ja töötanud põhimõtteliselt vaid ametnikuna, mis suured võimalused mul tööturul on. Tükk aega otsisin uut kohta ning elasin mehe kunagistest säästudest. Minu vanemad aitasid korteri eest maksta. Viimaks sain ühes firmas juhiabiks. See on siis sekretäritöö pisut uhkema nimega. Palk on nadi, aga ma ei usu, et ka kuskil paremat saaks. Õnneks on töö üheksast-viieni, mis sobib tütre lasteaiaskäimisega.

Lottemaad meie lubada ei saa

Kevadel kolisin Kalamajast ära Mustamäele, seal sain soodsama korteri. Muumimaal me enam käia ei saa, selle suve vägevaim elamus oli reis Hiiumaale, kus elab üks minu tädidest perega. Nüüd tahab ta, et läheksime Lottemaale. Mul pole autot — sõidukulud, pluss kallid piletid ja söök-jook. Ma lihtsalt ei saa seda lubada. Tütar nutab ja räägib, et kõik sõbrad lähevad sinna. Mul on raske talle selgeks teha, miks ei saa. Ta on veel väike, aga mäletab meie eelmist elu. Kui tal olid nii issi kui emme, meil oli kõik olemas. Krediitkaardi limiit on täis, kuu lõpus nurun vanematelt raha. Ja kardan, et ka Mustamäe korteri jaoks pole enam raha. Käisin nädalavahetusel poes ning ostsin makarone ja säästuviinereid. Sõbrannad kutsuvad kinno, aga ma ei saa seda lubada. Kust annaks säästa? Ma ei võta ju tütart lasteaiast ära ning ei lülita elektrit välja. Üksikema elu on kohutav. Aga ma tunnen, et äkki on viga minus. Teised naised saavad hakkama, aga mina oleks üks saamatu inimene. Ma kardan, et mu tütar on ka õnnetu, ma vaid võimendan seda.

Loodan siiani, et see kõik on vaid jube unenägu, ärkan ühel hetkel üles ning kõik on nii kui varem.