Lugeja: kui su laps sea moodi karjub, siis ei ole tal mitte palju iseloomu, vaid puudulik kasvatus

Läksin eile üle pika aja oma noormehega teatrisse. Ja nüüd ei taha ma sinna vist pikka aega minna. Sain sellise kogemuse osaliseks, mis mõnel etiketihullul ilmselt kõik seljakarvad püsti ajaks. Tuleb välja, et noored emad ei oska vist oma lapsi enam kasvatada.

Minu kõrvale sattus istuma noor ema koos oma lapsega. Juba enne etenduse algust ei saanud ma rahus oma kallimaga isegi paari sõna vahetada. Ema rääkis telefoniga nii kõvasti, et terve saal kuulis ning laps aina jauras kõrval, kuidas ta seal istuda ei taha. Selle asemel, et oma järglasega rääkida, lasi ema aga la-la-la-la telefonis edasi.

Vaheajal jätkus veel hullem trall. Kohvikus olid inimesed täielikus šokis. Laps aina kisas ja karjus, ema aga ignoreeris kõike. Lisaks määris laps kogu oma koogi ja salati endale näkku. Ausalt, ta nägi välja räpasem kui Nukitsamees. Lõpuks ei suutnud ma enam kannatada ja läksin palusin emal oma lapsega tegeleda. Vastuseks sain, et ma ei tea midagi ning et see, kui tema lapsel on iseloomu, siis ei tee see temast veel mingit kurjategijat. Mulle tuli meelde üks mu sõber, kes kunagi oma koera kohta sama ütles. See peni oli loomulikult üks vastik väike nähvits, kes kõige peale ainult haukuda oskas. Minu arvates ei võrdu iseloomuga laps seakisa tegeva jõnglasega, kes normaalselt käituda ei oska. Sel puhul on tegemist ikkagi puuduliku kasvatusega.