Lugeja küsib: miks kõik mind ümbritsevad vanainimesed ainult suremisest räägivad ja kunagi õnnelikud ei ole?

 (51)
Lugeja küsib: miks kõik mind ümbritsevad vanainimesed ainult suremisest räägivad ja kunagi õnnelikud ei ole?
Foto: Shutterstock

Möödunud laupäev, õues paistis päike ja meil oli väga tore. Aga siis helistas mulle mu vanaema ja hakkas juba telefonikõne alguses oma rasket elu kurtma. Kõne lõpus ütles tal, et "no eks nautige seda ilusat päeva, sest ega neid teil palju ei ole." Ei noh, aitäh!

Olen seda ka varem märganud, et kõik mind ümbritsevad vanainimesed räägivad ainult sellest, kui raske see elukene meil siin ikka on ja kuidas nad kohe-kohe ära surevad ja see päev võiks juba varem kohale tulla, sest nii raske on.

Samal ajal vaatan oma sõprade vanavanemaid ja nemad on isegi 90aastaselt aias rõõmsalt tööd tegemas ega kurda kunagi. Aga kui ma enda ümber vaatan, siis jääb küll tõesti selline tunne, et vanaks küll jääda ei taha. Siis vist räägidki ainult haigustest ja surmast ja kohe-kohe algavast sõjast ja jumal teab millest.

Kas ma olen selle probleemiga üksi? Miks ei suuda vanainimesed tunda rõõmu päikeselisest päevast ja sellest, et nad on üldse nii kaua elada saanud? On ju palju noori inimesi, kes surevad liiga vara ja annaksid nende lisa aastate eest kõik.