Tegelikuses ei ole meie suhe enam midagi enamat kui vaid “Rein, ärka ometi, Robinil on sitt püksis! Ma pean tööle minema!”.

Peale lapse sündi ja tegelikult juba raseduse aeg tundsin, et ma olen nüüd ema ja kõik on teisiti. Järsku on kõik nii oluline, “sest nii ei tehta” ja “ära tee, Robin näeb!”. See on olnud saatuslik meie suhtele, sest teineteisele lähenemine tundub juba imelik. Elanud kaua koos, aga äkki nii võõrad. Kui mu mees mulle käe põlvele paneb, siis ma ehmatan. Mitte, et see mulle ei meeldiks, seda lihtsalt juhtub nii harva, kui ta söendab.

Tean, et olen oma käitumisega ta eemale peletanud, tundub, et ta mõnikord lihtsalt ei julge. Ma tõepoolest tahaksin temaga koos rohkem aega veeta ja taastada selle, mis oli meil enne lapseootust, aga ma ei suuda seda teha, kui meil pole aega olla omaette. Meeletu elutempo, pinged ja see jagelemine, kuidas aega jagada, on mind väsitanud niivõrd, et olnud olukordi, kus tahaks kõigele käega lüüa.

Selle kurnatuse kõrvalt ei leia ma aega tunda oma mehe vastu mingeid tundeid, teda imetleda ega armastada, nii nagu tahaksin. Kas elu peab siis selline olema? Kas see jääbki nii?