Lugeja meenutab: isa üritas peale lahutust aastaid mind ema vihkama utsitada, mistõttu pakkisin ühel hetkel kohvri ja kolisin ema juurde

 (9)
Lugeja meenutab: isa üritas peale lahutust aastaid mind ema vihkama utsitada, mistõttu pakkisin ühel hetkel kohvri ja kolisin ema juurde
Foto: Shutterstock

Lugesin möödunud nädalal Eesti Päevalehest artiklit Antist, kes sõidab igal teisel nädalavahetusel ühest Eesti otsast teise, et oma tütart näha, aga kelle ema seda ei luba. Ja paraku meenus mulle ka oma lapsepõlv.

Mu vanemad lahutasid, kui mina olin umbes 5-6aastane ja sellest päevast alates ei olnud mu elu enam kunagi samasugune. Ma olin liiga noor, et mõista, kuidas see võimalik on. Ma ei teadnud ühtegi teist perekonda, kelle vanemad olid lahutanud, sest aeg oli lihtsalt selline, et ei lahutatud nii palju. Samas sain ma täpselt aru, et nüüd kolis ema välja ja meie elu muutub igaveseks.

Nii palju, kui mul sellest ajast meeles on, tean, et alguses oli kõik üsna tsiviliseeritud. Ema kolis meie kodu lähedale korterisse, nägin teda regulaarselt ja kord käisime isegi Vahemere ääres puhkamas. Kuigi mu vanemad ei elanud ühe katuse all ja pendeldamist oli palju, oli kõik võrdlemisi tavaline ja ma ei tundnudki end selle lahutuse pärast nii halvasti.

Aga mingi hetk, ma ei oska tänaseni öelda, miks, asjad muutusid. Mäletan näiteks, et käisime ema ja tema uue elukaaslasega (isal oli ka siis juba uus elukaaslane) nädalavahetusel tuttavate juures maakodus ja pühapäeva õhtul helistas emale vihane isa, kes käskis meid kohe koju viia. Tegelikult oli küll kokku lepitud, et oleme terve järgmise nädala ka ema juures, aga isa karjus ja pahandas seni, kuni ema otsustas, et on vast lihtsam meid isa juurde viia ja konflikt lõpetada. Ehk ta teadis, mis seal taga oli...

Seotud lood:

Ja selliseid seiku tuli aastate jooksul veel. Oli ka seda, et kui meie silmis ema oli hästi hea olnud ja meil oli seljataga mõnus puhkus, siis kodus läks suur ema mustamine lahti nii isa kui ta uue naise poolt ning see lõppes minu poolt alati ühe lausega (olenemata sellest, kui vana ma olin): "Ma ei hakka kunagi oma ema vihkama."

Just seda ma tundsin juba lapsena, et nad püüdsid ellu viia. Mida vanemaks ma sain, seda rohkem.

Ma armastasin oma ema ja isa võrdselt. Meil oli justkui 50:50 elukorraldus, aga selle vahega, et kui olin isa juures, võttis ta pidevalt teemaks selle, kui halb ema mul ikka on ja kui vähe ta minu heaks võrreldes temaga teeb.

Ja paraku olid sellel kõigel ka tagajärjed. Kui olin 16aastane ja see asi ikka veel jätkus, kümnendat aastat, pakkisin ühel päeval oma kohvri ja ütlesin isale, et ma kolin ema juurde elama. Tema nägu ei lähe mul kunagi meelest, sain väga hästi aru, et ma murdsin sel hetkel ta südame, aga ma tundsin, et nii ma enam lihtsalt ei saa. Ma olin piisavalt vana, et see otsus vastu võtta ja pean tunnistama, et sellest oli ka kasu.

Ma käisin aeg-ajalt ikka isa kodus ööbimas, me veetsime palju aega koos, aga ma elasin enamiku ajast oma ema juures. Mustamine lõppes ühel hetkel ka, sest isa teadis, et mu otsus kolida tulenes just sellest. Ja, kui ta tahtis minuga suhteid hoida, pidigi see lõppema. Aga paraku mu südames on see tänaseni hell koht.