Lugeja meenutab oma kooliaega: kehaline kasvatus oligi tõeliselt nõme, oma lastele sellist süsteemi ei sooviks

 (37)
Hüppenööri harjutused
Hüppenööri harjutusedFoto: Tanel Meos

Lugesin tänasest Eesti Ekspressist lugu, kuidas Eesti lapsed ei oska enam kükitada ja kuidas üldse kehaline aktiivsus on igatepidi alla käinud. See pani mind tagasi vaatama oma kooliajale, mis ei olnud üldse nii ammu aega tagasi ja artiklis kirjutatu järgi peaksingi sobituma üheks nendest lastest, kelle üle kehalise kasvatuse õpetajad kurdavad.

“Lõpetasin gümnaasiumi kolm aastat tagasi. Käisin ühes täiesti tavalises Tallinna koolis, mis avalikkuse ees lausa hiilgas oma sportlike saavutustega. Kuid minul on sellest ainult kohutavad mälestused. Välimuse järgi peaks mul olemas olema kõik eeldused, et see aine normaalselt läbida. Ei ole ma kunagi olnud ülekaaluline, looduses olemist armastasin ja päevad läbi nutitelefonis või arvutis passida ei olnud mul kombeks. Tihti käisin peale kooli rattaga sõitmas või rulluisutamas, vahel ka jooksmas. Kolm gümnaasiumiaastat käisin mitu korda nädalas jõusaalis. Julgen arvata, et mu füüsiline vorm oli täiesti normaalne ja on siiani.

Küll aga oli minu jaoks kehalise kasvatuse tundides toimuv täielik õudusunenägu. Kui Ekspressi loos kirjutati, et lapsed ei oska hüppenööriga hüpata või kükke teha, siis ma ei tea, kuidas teistes koolides, aga selles koolis, kus mina käisin, isegi ei õpetatud neid asju. Lihtsalt virutati hüppenöör kätte ja öeldi, et järgmisel tunnil on hinde peale hüppenöörikava minu jaoks igavesti veidrate elementidega. Klassis oli tüdrukuid, kes sooritasid selle mängleva kergusega, mina sain aastast aastasse järjepidevalt kahtesid. Ma saan aru, kui tegu oleks olnud lihtsalt hüppenöörgia hüppamisega, näiteks oleks pidanud hüppama nii palju kui jõuad, et saada teada, kui vastupidav sa oled ja kas peaks midagi muutma.

Seotud lood:

Aga ei! Nõuti igasuguseid erinevaid kavasid, mida ma ei oska tänini. Järeleandmisi ei tehtud. Käi iga nädal järelevastamises ja pinguta palju tahad, kedagi ei huvita ja keegi ette ka ei näita. Õppisin kõiki neid kavasid kodus hambad ristis tundide viisi, kuid selgeks ei saanudki. Loomulikult mõnitati seda pidevalt koolitundides, mis tekitas tohutu vastumeelsuse igasuguse trenni tegemise vastu.

Rääkimata igasugustest jooksudest, sõudmistest ja kõhulihastest, millest läbisaamise kriteerium oli see, et pead iga aasta olema parem oma eelmise aasta tulemusest, muidu veerandihinnet kätte ei saa. Täielik absurd. Olgu, nõudke siis seda, et proovi olla parem, aga kui inimene käib nädalaid järjest ja teeb seda ühte sama asja pisarad silmis ning ei saa ega saa eelmisest aastast paremat tulemust, siis võiks ju kuidagi vastu tulla, mitte apaatse näoga teatada: “mittearvestatud, tule järgmine nädal uuesti!”

Olen loomulikult kahe käega selle poolt, et lapsed peaksid olema aktiivsed ja end rohkem liigutama ning et ülekaalulisus ongi süvenev probleem, aga kui minu kogemus ei ole erandlik ja ka teistes koolides on ikka veel kasutusel selline terror, nagu minul, siis ma ütlen ausalt — enda lapsi tulevikus ei sunniks sinna tundi minema. Või oleksin see kõigi poolt vihatud ema, kes kasvatab oma lapsed “lumehelbekesteks, kellel pole päriselust aimugi”. Teeksin seda iga kell, et nemad ei peaks kogema sellist õudust.“