Lugeja muretseb: kui suurt huvi (ja kas üldse) peaks lähisugulased lapse vastu tundma?

 (55)
Avalda arvamust!
Lugeja muretseb: kui suurt huvi (ja kas üldse) peaks lähisugulased lapse vastu tundma?
Foto: MorgueFile

Olen Naistekast lugenud mitmeid lugusid sellest, kuidas vanavanemad ja tädid-onud ei tunne pereliikmete laste vastu huvi ja pole nõus neid hoidma. Olen püüdnud kommentaariumist leida mingi mõistliku vastuse küsimusele, et kui palju siis oleks õige või sobilik näiteks oma õelapse või lapselapsega tegeleda, aga pole siiani aru saanud, milline see üldine seisukoht ses küsimuses on.

Värske ema-isa jaoks on oma laps muidugi maailma naba ja ma mõistan, et neil on raske aru saada, et teiste jaoks on tegu lihtsalt ühe järjekordse lapsega. Eriti kui tegu on juba mitmenda lapsega samast põlvkonnast või samast perest. Igal täiskasvanud inimesel on ka oma elu, mis tahab elamist — töö, mis on tihti väga kurnav, hobid, mis võtavad aega ning isiklik elu, mis nõuab samuti päris palju aega ja pühendumist. Ja lõpuks tahaks ju mõnikord ka niisama puhata ning lapsehoid ei ole just teab mis puhkus.

Aga kas see, et kõigil on oma elu ja hästi palju tööd on tõesti õigustus sellele, et peresuhted jäetakse täiesti unarusse ning võetaksegi omaks suhtumine, et igaüks kasvatagu oma lapsed ise ja teistel pereliikmetel pole vaja oma nina sinna vahele toppida? Piisab sellest, kui jõuludel ja sünnipäeval ilmutakse kingitustega ukse taha, küsitakse, kuidas koolis või lasteaias läheb ja sellega huvi ka piirdub? Selliseid suhteid on kuulda ja näha küll ja veel ning minu meelest jäävad nii pereliikmed kui laps taolise peresuhte puhul väga paljust ilma. Kahju on neist lastest, kes ei saa oma tädidelt-onudelt või isegi vanavanematelt ühtegi külaskäiku isegi paari kuu jooksul või isegi telefonikõnet, kuigi elatakse samas linnas. Kaugemal elavad sugulased toovad huvipuuduse põhjuseks tihti just vahemaa, aga see on minu meelest täiesti jabur, sest telefonid töötavad kõigil ning kõik oskavad ka arvutit kasutada ja Skype`s helistada. Aga isegi selle jaoks ollakse „väsinud“ või öeldakse, et ah, mis ma ikka helistan, tulge kohale, siis räägime.

Seotud lood:

Lihtsalt… mulle on jäänud mulje, et mida aeg edasi, seda nukramaks see peresuhete ja ühise lastekasvatamise teema läheb. Ei ole enam popp või äge või lahe või põnev oma sugulastega kontakti hoida, teineteise lapsi kantseldada ja kasvatada ja üksteise eludes osaleda. Sama kehtib ka muidugi vanavanemate hooldamise ja nende eest hoolitsemise kohta. Või õdede-vendade puhul üksteise aitamise kohta. Pere on jäänud nagu mingiks teisejärguliseks ja mõttetuks, isegi võiks öelda segavaks asjaoluks ning kõige häirivam osa sellest on paljude jaoks just see laste aspekt. Miks ja kuidas see niimoodi on läinud, ma ei tea ega mõista.

Aga mis ma siin ikka heietan. Ma tahtsin hoopis lugejatelt küsida, et mida siis arvatakse — kui palju oleks mõistlik ja normaalne oma pereliikmete lastega tegeleda? Jõuludel ja sünnipäeval? Korra kvartalis või kuus külastada või helistada? Koolivaheaegadel hoida või nädalavahetustel koos midagi põnevat teha? Andke teada, mida arvate!