Olen noor abielunaine. Mul on kaks kooliealist last ja täiskohaga töö. Elame suures korteris, mis on lihtsalt kogu aeg sassis, sest meil pole mehega kummalgi eriti vaba aega. Nädala sees ma ei jõua koristamise peale mõeldagi: hea kui söök tehtud ja nõud pestud saavad. Õnneks nendes asjades lööb kaasa terve pere. Lapsed koristavad oma tubasid ja mees võtab vahel tolmuimeja kätte, aga see nõuab nii palju utsitamist, et sageli ma lihtsalt ei jaksa. Nädalavahetusel aga tahaksin mina alati hoopis kodust eemale minna: väikesele reisile, teatrisse või kinno. Veeta oma kaks vaba päeva tolmu imedes ja pindu nühkides tundub mulle raisatud aeg — ja pealegi veel väga ebameeldivalt raisatud.

Minu mees ütleb, et tema on nii palju oma sõprade käest kuulnud, et nende naistele meeldib koristada, et see on nende jaoks nagu mingi trenn ja zen, aitab unustada oma muresid ja üleüldse “see kohe on selline naiste teema.”

Aga mina mõtlen, et mis naised need küll sellised on? Minu sõbrannadele küll koristamine ei meeldi ja minu teada ei väida nad ka oma meestele, milline meeletu õnnetunne neid tolmuimejat silmates tabab. Mind tabab õnnetunne küll hoopis teistel hetkedel kui siis, kui sassis tuba näkku vahib. Mina naudin reisimist, teatris ja kontsertidel käimist ega suuda kuidagi koristamises kriipsuvõrragi samaväärset naudingut näha.

Otseselt mu mees mind muidugi sassis kodu pärast ei süüdista, aga vahel tunnen küll, et ta tahaks, et ma veidi teistsugune oleksin. Olen ka teinud juttu koristaja palkamisest, aga seda juttu ei võta ta kuuldagi — tema ei ole nõus võõrast inimest meie koju laskma.

Naised, kas te tõesti naudite koristamist? Palun rääkige mulle ka see saladus ära, mis selle nii nauditavaks teeb — äkki saab minust ka veel asja?