Olen ise 22-aastane naine. Käin tööl, teen trenni, olen õnnelikult suhtes EESTI noormehega ja olen omandanud rakendusliku bakalaureuse — ma ei hooli inimese haridusest vaid haritusest. Kraad ei tee minust inimest, kes ma olen. See annab mulle vaid paberi. Ma ei kavatse lasta paberil end määrata. Ma ei hooli sellest, millega inimene elatist teenib. Inimene peab olema inimene, mitte teatmeteos…. Ma ei pea paljuks enese eest hoolt kanda, kui mul pole eales olnud kunstripsmeid, juuksepikendusi või kunstküüsi. Tõsi, ma ei mõista hukka neid, kellel need on, sest mõne inimese jaoks on kunstküüned lihtsam viis näida kasitud — kas te teadsite, et kriit teeb küüned nõrgemaks? Ma näiteks mõistan, kui õpetaja soovib kunstküüsi, et noortele edastada sõnumit kasitusest ja viisakast väljanägemisest (loomulikult on kõigel piirid ja kulliküünistega õpetajat ei tahaks minagi klassi ees seismas näha). Siiski ei saa ma aru, miks on vaja käia iga kolmas nädal juuksuris või miks on vaja panna nii äärmuslikud ripsmepikendused, et tundub nagu ei suudetaks silmi lahti hoida. Või kas olen mina ainus, kes on näinud fenomeni, kus vaevu neiu silmavärvi näeb, kuna silmalaugudele on nii palju naaritsa karvakesi liimitud?

Olgu, ripsmed, küüned ja juuksed. Saan aru, kui inimene ei tunne end oma kehas hästi, aga „naine”, kes Sa eilse artikli kirjutasid. SA OLED LODEV, SEST SUL ON KIIRE AINEVAHETUS?! Tule taevas appi! Kas tead üldse, kuidas inimese keha toimib? Kiire ainevahetusega inimestel on kergem enda keha „lodevust” kontrollida toitumise abil. Näiteks ise hoidiseid tehes tead täpselt, mis sinna sisse oled pannud, seega suudad oma keha paremini vormis hoida. Aga õigus… Õpid ju väikese lapse kõrvalt hoidiseid, moose ja kõike muud tegema, sest nagu me kõik ju teame, laps ei nõua üldse tähelepanu ja saad ilusti näpuga raamatust retsepte uurida ja tundideviisi köögis askeldada… Õige aeg õppimiseks on PRAEGU, kus ei ole veel seda pisikest imet, kes võtab palju rohkem aega, kui Sa arvatagi oskad…

Joomise kohapealt ei ole mõtet üldse sõna võtta, sest üks siider kolmapäeval… Seda olen vanalinnas näinud küll… Kolmapäeviti… Näiteks Hollywoodis… Kole… Jah, kui käisin koolis, sai isegi mõnikord kolmapäeval peol käidud. Ma ei häbene, sest ma ei olnud kunagi ülemäära purjus, aga sellised asjad võiksid jääda siiski sinna aega.

Eile loetud artiklist võib välja lugeda, et akutrelli ei juleta kätte võtta, et ise nagi esikusse „organiseerida”. Samuti ei suudeta ükski nädalavahetus mehele öelda „Läheme ostame täna selle kapi ära ja paneme koos kokku. Kuna Sina aritad mul koristada, aitan mina Sinul kappi kokku panna.” Seegi on tegevus, mida saab koos teha… Ja nendel hetkedel, kui naine teeb asju, mida ta tavaliselt ei tee, kui ta juuksed on patsikummiga umbmääraselt kinni pandud, seljas on kodudressid, meiki ei ole peal… Tihti just nendel hetkedel kinnitab mees, et SA OLED ILUS. Sa oled ilus, sest lubad tal end näha ka midagi muud tegemas, kui telekat vaatamas, meikimas, arvutis Naisteka artikleid lugemas või Cosmopolitanist uusi seksinippe otsimas, mida Sa niikuinii ei kasuta, sest tunned end oma nahas liiga ebakindlalt…

Kokkuvõtvalt pean nõustuma mehega, kellele eelmine artikkel suunatud oli. Eesti naised ei oska hinnata, kui hea mees neil on. Nad arvavad, et kui nemad käivad maniküüris, ripsmehoolduses ja üle kolme nädala juuksuris, on meestele piisav. Muidugi peaksid mehed aitama meil süüa teha, koristada ja kõike muud. Meie ju ei pea neid aitama mööbli kokku panemisega (mis on tegelikult äärmiselt lõbus teha koos kallimaga), tapeetimisega ega millegi muuga, mida saaks koos teha. Ma ei hakka kõiki punkte läbi arutama, sest enamjaolt nõustun vastulöögi andnud mehega.
Naised võtke mõistus pähe ja pöörake mehele sama suurt tähelepanu, millist soovite, et mees teile pööraks!