Lugeja naiste pidevast rahulolematusest: mehed, te virisete ise täpselt sama palju!
Rain Siemer arutles ajakirja Anne & Stiil blogis selle üle, et naistesse oleks rahulolematus kui suisa sisse kodeeritud ning mõtlesin sel teemal natukene kaasa mõelda ja öelda, et mehed, te virisete ise täpselt sama palju!
Nimelt on minu elukaaslane üks neist meestest, kelle puhul kõrvalt vaadates justkui ei olegi midagi kurta: ta on alati viks ja viisakas, samas viskab hästi nalja ja on seltskondlik, teeb trenni, käib tööl, alkoholiga kipub liialdama ca kord aastas, kui sedagi, on korralik pereisa, kes samas millegi üle ei virise. Kodu on meil ka korras, pealtnäha kõik asjad alati remonditud ja probleeme ei ole. Saan pidevalt kiiduavaldusi, et “oh, Mari*, kuidas sina küll nii normaalse mehe leidsid” või “teie olete küll elu lõpuni koos” ning pean nõustuma: ta on tõesti suurepärane.
Siiski, on ka neid hetki, kus ma viriseks ja oleks rahulolematu. Näiteks, kui olen juba kolm nädalat palunud tal midagi ära remontida, millest mul endal jõud üle ei käi või kui ta jälle istub nina nutitelefonis nii, et muud maailma ei ole. Või teeb plaane iseendale, minu ja lastega arvestamata.
Tema iniseb aeg-ajalt ka minu kallal: miks ma ei viitsi temaga jälle ratastega sõitma minna? Miks ma tegin keedukartuli asemel tatart? Miks me peame jälle nädalavahetusel mu vanematele appi minema? Miks need mustad sokid ei tohi seal diivani ees vedeleda?
Me mõlemad oleme vahel rahulolematud. Vahel ei ole mina rahul, et me ei ole endale lähiajaks reisi broneerinud. Vahel on tema rahulolematu, et me õhtu diivanil veedame ja end ei liiguta. Vahel ei meeldi mulle, et ta tuleb seltskonda triikimata särgiga või ei meeldi talle, et mu bikiinipüksid näitavad liiga palju kanni.
Inimene ongi üks rahulolematu loom. Tahes-tahtmata tahame teist inimest enda järgi kujundada. Oleks ju tore, kui teised inimesed teeksid täpselt seda, mida meie tahame. Aga ma ei paneks siia sugu külge. Ma võiksin ju täpselt samamoodi öelda, et “meestesse oleks rahulolematus kui suisa sisse kodeeritud”.
Eks me kõik näeme neid asju oma mätta otsast…
*pole mu päris nimi
