Kirjeldan teile lühidalt oma päeva. Ma ärkan kell pool seitse, seejärel valmistan söögi, äratan pere, veendun, et lastel on kõik kooliasjad kenasti pakitud, käin pesemas, vahetan riided, saadan lapsed kooli ja liigun ise tööle. Kontorisse jõuan kella üheksa paiku. Lahkun sealt aga kell kuus-seitse.

Koju jõudes saan ehk võtta pool tundi aega ka iseendale, kui lapsed veel trennist koju jõudnud ei ole. Selleks on mul umbes pool tundi. Seejärel valmistan õhtusöögi, laua taha istume perega kell pool üheksa, kui mees ka juba trennist-töölt-tegemistelt naasnud on. Söödud-joodud hakkan koos lastega õppima. Magama lähevad nad umbes kella 11 paiku. Enne seda jõuame veel ka ehk natuke televiisorit vaadata. Pärast seda algab siis see nn “vaba aeg“ — koristan, pesen pesu, triigin ja tõesti — heal päeval ehk jõuan ka vanni. Ja ausalt, ma ei taha mõeldagi, milline näeb välja nende naiste päev, kes oma lapsi üksi kasvatama peavad.

Tahaksin küsida statistikutelt, et kust kohast küll selline absurdne statistika võetud on?! Tundub nagu uurimisaluseks olevat võetud tudengid, kellel vaba aega varrukast võtta. Hea lihtne sihtmärk, tööinimene tavaliselt statistikute kõnedele vastata ei jõua ja ankeetide täitmine tundub veel suurema aja raiskamisena. Või siis on kõik see lihtsalt mingi tobe väljamõeldis. Teinekord palun küsitlege ikka pärisinimesi.