Kuulsin hiljuti, et ta võõrutas oma kolmekuuse lapse meelega rinnast ainult sellepärast, et saaks ise uuesti suitsetama hakata. Olen varemgi kuulnud samasuguseid jutte teiste naiste kohta ja alati mõelnud, et vaesed lapsed, aga nüüd puudutas see mind kuidagi eriti, sest ma tean seda ema ja olen seda beebit näinud ja… Kuidagi on see situatsioon mulle lähemal kui varasemad. Mul on sellest lapsest lihtsalt nii kahju! Ema mõtleb ainult iseendale. Saaks ainult koni hambusse, suva, mis beebist saab. Suva, et rinnaga soovitatakse last toita vähemalt aastaseks saamiseni. Suva, et passiivne suitsetamine on täpselt sama halb kui ise tossamine. Teda ei koti absoluutselt, et beebi ei taha enda kõrvale suitsuhaisust ema ja suitsuhais on titale kohutavalt halb. Ei taha mõeldagi, kui palju selliseid emasid tegelikult on. Igal teisel on käru lükates sigaret suunurgas. Autos ja toas suitsetamine on nii tavaline.

Minul emana on väga raske mõista, kuidas üks ema saab enda tervistkahjustava meelelahutuse või hobi seada lapse vajadusest tähtsamaks. Mida see selle ema kohta näitab? Minu meelest ainult seda, et ta ei ole emaks olemiseks valmis ja nii talle kui lapsele oleks parem, kui laps kasvaks kuskil mujal. Laps ei pea kasvama suitsuhaisu sees esiteks. Teiseks ei peaks ükski laps olema ema jaoks teisel kohal. Eriti veel siis, kui esikohal on sigaret. Suitsetajad õigustavad oma käitumist tavaliselt sellega, et kui ema on õnnelik, on ka laps õnnelik. No kuulge, kuidas saab üks väike kolmekuune beebi olla õnnelik, kui ta ema haiseb nagu korsten ja talle keelatakse tema jaoks kõige olulisem söök — rinnapiim?

Minu arvamus: kui sa ei suuda suitsetamist maha jätta, ära lapsi saa. Sa pole valmis. Emana pead sa tegema palju suuremaid ohverdusi kui suitsetamisest loobumine ja kui sa isegi sellega hakkama ei saa, siis pole sul lootustki emana toime tulla ja oma lastele hea ema olla.