Lugeja pihib: tunnistan üles, mina olen oma haigetele lähedastele surma soovinud, et see nende piinad lõpetaks

Avaldasime eile ühe naise leina loo, mis läks paljudele meie lugejatele väga hinge ja nii mõnigi inimene avaldas meile kommentaariumis ka enda kogemuse. Üks eriti aus ja avameelne lugu on järgnev.

“Tunnistan üles, mina olen oma haigetele lähedastele surma soovinud (isa ja õde), palunud, et see võimalikult kiirelt tuleks ning lõpetaks nende piinad.

Ma ei tea, kui palju palved loevad, aga mu südametunnitusele ei mahu ära see, kui nad peaks minu iseka soovi tõttu (näiteks koos jõulusid pidada) veel mõned päevad-nädalad-kuud vaevlema.

Mõtlen, et kui ise haige olen, külmetunud või kõhugripp või kui on miskit muud kallal ja see hullusti vaevab, nii hullusti, et tahaks otsad anda, et see piin lõppeks… Ja kui ma kujutan ette, kuidas lootusetult haige inimene peab selliste vaevustega päevi ja pikki nädalaid ning kuid vegeteerima, minut minuti järel sõna otseses mõttes surema — miks ma peaksin soovima selle agoonia pikenemist?

Mina saan hakkama, leinan ja muidugi on kahju, hirmsasti on, aga see ei anna õigust soovida, et teine minu ego pärast pikemalt vaevleks.

Ütlen veel kord, ma ei tea kindlalt, kas soovid ja palved loevad. Ma pigem soovisin, et nad oma südames ja hinges suudaks surmaga leppida, oma lähedastega südames hüvasti jätta ja et nende minek oleks kerge.

Õel oli surmahetkel naeratus näol. Isa sai hingerahu päev enne minekut. Ütles mulle. Ja peale surma nägin unes, ta oli õnnelik ning muretu ning ütles: Ära muretse mu pärast kallike, minuga on nüüd kõik hästi.”