Lugeja selgitab: mehi ei huvita, kas vannitoas on uued või vanad plaadid. Kui sunnid mehe vägisi remonti tegema, siis ära eelda temalt selle eest pärast kiitust ja tänu!
Eelmisel nädalal arutlesime pikalt selle üle, kellel on õigus korterit koduks nimetada: Naine imestab: pärast kümmet kooseluaastat püüab mees selgeks teha, et elan TEMA kodus ja minul seal sõnaõigust pole. Sellele loole vastas üks kommentaator lihtsalt ja selgelt ning meie meelest tasub tema sõnavõtt eraldi välja tuua.
Esimene vastus: väga paljude meeste jaoks ei ole mööbeldamine ja stiilse mööbli hankimine midagi eluliselt olulist. Kui väga vaja on, küll siis leitakse mingi lahendus, see ei anna mehe silmis väga palju plusspunkte. Sama kehtib ka remondi kohta. Väga paljud mehed teevad remonditöid siiski naiste survel või soovil, kuna nad ise ei tunne selleks selget vajadust ja kui see nii on, siis ei ole see asi, mille eest mehelt hiljem tänu või tunnustust eeldada. Seega kui toidu ostmine ja valmistamine välja jätta ja loo autor oma mehele erakordselt hea elukaaslane pole (ühised huvid, seks, sarnane maailmavaade) ning oled juba kolmekümnendate teises pooles, siis kaotad juba oma nö turuväärtust ja ka mees teab seda.
Lõpuks võibki nõnda olla, et naine tahab mingeid tüütuid remonditöid, siis tegeleb mingi mööbliga, mis samuti meest niiväga võib-olla ei huvita, lisaks paneb mees tähele nooremaid ja rõõmsameelsemaid tüdrukuid ja suure osa toitudest võib vähemalt mõnda aega hankida kohvikutest või valmistoitude lettidelt. Nii see allakäik algab...
Nüüd teise osa juurde... kooselu koosneb mitmesugustest jagatavatest väärtustest. Üks asi on tõepoolest laenud, liisingud ja kommunaalid, mille eest maksavad mõlemad pooled või siis üks pool (antud juhul siis mees maksab). Teine osa on siiski kodu eest hoolitsemine, mis nõuab samamoodi isiklikust ajast loobumist nagu palgatööl käimine, veelgi enam kui on tõenduspõhised kulud ka naisel (poest toiduainete ostmine). Ilmselt ei osta mees alati ka WC paberit, hambapastat, nõudepesuvahendit jne asju. Seega ütledki, et pesu ei hüppa ise masinasse, mustad sokid ei korja ennast ise kokku ja toit on siiski tehtud hoolega ning aastate jooksul kogutud oskusteabe ja kogemustega.
Kokkuvõttes ütleks, et mõlemal poolel on millele toetuda.
Ilmselt pole naine uurinud või aru saanud, kas tema soovid ja tema jaoks kooselus olulised asjad on ka mehe jaoks sama väärtuslikud. See võibki välja jõuda selleni, et naine pingutab ja näeb vaeva aga mees ei tee märkamagi...
