Praegu olen kuus kuud suhtes mehega, kelle vastu on mul väga suur kirg.

Kui ma teda kohanud poleks, siis oleksin ilmselt jätkuvalt üksi. Asi ongi selles, et no ei taha lihtsalt kellegagi koos olla, olla mõne mehega ainult selleks, et mitte üksi olla. Enamik neist terve-elu-vallalistest on ilmselt veidi suuremad unistajad, romantikud, kes loodavad leida seda õiget. Leian, et seda ei saa pahaks panna. Ka mina olen selline.

Kõige rohkem kardan ma suhet, kus puuduvad mõlemapoolsed tunded. Minu vanemate abielu oli selline ja mina seda ei taha. Olen näinud, mis juhtub sellise abieluga pärast mitut last ja aastakümneid. Kui enam ei olda noored ja ilusad, muututakse üksteisele järsku füüsiliselt vastuvõetamatuks. Minu jaoks oleks selline kooselu tragöödia.

Ja seetõttu olen ma ka seni väga valiv olnud. Ükski mees, kellele olen meeldinud, pole minus vastutundeid tekitanud ja vastupidi — mehed, keda mina olen tahtnud, on minu suhtes külmad olnud.

Ei saa ju öelda, et ma ise olen selle tee valinud? Ja kusjuures mõni aeg enne oma praeguse kaaslasega tutvumist mõtlesin juba tõsiselt, kas ja kuidas on Eestis võimalik lasta end kunstlikult viljastada, kuna elu edasiandmise soov on mul sama tugev kui abielunaistel.

Ilmselt, kui ka praegune suhe peaks purunema, siis suure tõenäosusega kaotan täielikult lootuse ja kaalungi üksikema mõtet, kuna olen lihtsalt liiga vana, et oodata seda õiget.

Kahjuks ongi nii, nagu mehed ütlevad — üle 25aastasel naisel bioloogiline kell tiksub ja seetõttu hirmutavad nad vallalisi mehi. See on paratamatus, kuna loodus on asjad nii seadnud.