Kuulge, vanad peerud, olge lihtsalt vait. Kas te ikka saate aru, et siis, kui teie sovietiajal põhikoolis käisite, tuli sama ajaga võtta läbi kolm-neli korda vähem materjale? Tänapäeval, eriti eliitkoolis, on standardid sellised, et enamus teist visataks esimese veerandiga koolist välja.

Ja see, kui sulle neljapäeval või reedel öeldakse, et esmaspäeval on kontrolltöö järgmise kolme peatüki peale, mida pole veel läbi võtnud, juhtub igal kolmandal korral. Jutt sellest, kuidas kontrolltööd on lihtsalt "juba õpitu kontrollimine" on täielik hülgemõla. Võib-olla sinu sovietiajal oli, enam ei ole.

Vahel on siiralt selline tunne, et mõni õpetaja (või kooli juhatuse liige) tuleks võtta õpilaste tervise rikkumise eest kriminaalselt vastutusele. Ärge saage valesti aru, ma arvan, et õpetaja amet on kõige tänuväärsem meie riigis. Kui tahame jõuda kunagi viie rikkama hulka, siis on ainuõige panustada haridusse ja just õpetajatesse. Aga kuidas saab olla nii, et inimene, kes käseb, poob ja laseb lapsi oma reeglite ja suva järgi, võib isamal ajal ignoreerida täielikult ja igasuguste tagajärgedeta ministeerium määrust? Ja pääseda sellest karistuseta.

Mida see ütleb meie järeltulijatele riigi, autoriteedi ja ühiskonna kohta?

Kui minu tulevane laps peaks tegema päevas kolm kontrolltööd ja seejärel kehalises kasvatuses Cooperi testi, siis ma ei kavatse vinguda või halada. Vastupidi, nii näebki, milleks laps on võimeline.