1. “Mina ostsin ka nüüd koju kriisitagavara toiduvarud. Oleme seda ammu mõelnud tegelikult ja hetkel tundus, et võiks igaks juhuks tegutsema hakata, arvestades, et näiteks Milaanos poed tühjad. Koroonapaanikat mul ei ole, aga kaine mõistus ütleb, et halba ka ei tee, kui igaks juhuks valmis olla teatud asjades. Need varud oleks ma ühel hetkel ka ilma koroonata ära ostnud.”

2. “Mul on kogu aeg olnud toidutagavarad kodus, sest elan maal ja kauplus 10 km kaugusel, ühistransport puudub. Nii tulebki arvestada, et süüa saaks ka siis, kui haigeks jään või auto katki läheb. Omal ajal ka päevi lumevangis oldud. Kui toiduvarusid õigesti hoida, siis nad ei lähe raisku ja siin pole midagi keerulist.”

3. “Paanikat ei ole vaja, kuid tervet mõistust küll. Ära sõida bussiga, väldi rahvarohkeid kohti ja kehvema stsenaariumi puhuks varu toitu koju, keegi ei tea, kuidas see asi kulgeb. Riigiametid alles korraldavad hankeid ja räägivad hanerasvast, ehk siis sealt ei maksa eriti midagi oodata. Igaüks peab ise valmis olema, isegi kui seda vaja ei ole.”

4. “Mingit paanikat pole. Käisin täna väga rahulikult kaheksa korda poes ja ostsin 250 Põltsamaa purgisuppi, 30 kg jahu, tatart, soola ja lihakonserve. Homme lähen veel rahulikumalt poodi. Aga ülehomme vaatan väga rahulikult, kuidas rahvas poode ründab.”

5. “Olen küll mures. Kui oled tööl käiv inimene ja kodus on hooldada vanem vähihaige, siis kuidas sa ei muretse? Pole ise ka enam noor ja nakatumise korral (selle võib saada kust ja millal iganes) on oht surra nii minul ja eriti mu hooldataval.”

Lugeja, kas ja kuidas sina oma elukorraldust muutnud oled?