Kuigi meie hulgas on palju inimesi, kes saavad reeglitest aru ja mõistavad, et mida kauem ja tublimalt me neist kinni peame, seda kiiremini see kõik läbi saab. Aga siis on sellised inimesed nagu minu naabrid, kes pidasid reede õhtul päris korraliku pralle maha, mis kestis kella viieni hommikul. Tunnistan: olin piiri peal ja mõtlesin politsei neile kutsuda, aga eestlasliku alalhoidlikuse tõttu seda siiski ei teinud. Täna mõtlen ise ka, et miks ometi? Kuigi samas keegi ei ole ju öelnud, et me ei või oma kodus külalisi vastu võtta ja mida see politsei siis ikka teha oleks saanud?

Aga siiski, kui ma kuulen, et noored korraldavad veel ka praegu igal nädalavahetusel salapidusid ja lõbutsevad nagu homset päeva ei oleks, muutun nukraks küll. Minu sõbranna ema koondati, pooled mu sõbrad saavad veel mitu kuud miinimumpalka, mina ka ja samas on meie kõigi suurim soov ju praegu, et saaks normaalsuse juurde naasta, uuesti tööle minna, uuesti sõpru näha. Ma tahaksin ka salapeole minna, aga ma saan aru kui vastutustundetu see oleks.

Sotsiaalne distantseerumine ei peaks olema küsimus, vaid normaalsus.