Maarja kogemus: kuidas ma trennist kallima leidsin

 (15)
Jõusaalis
Pilt on illustreerivFoto: Tanel Meos

Naistekale kirjutas neiu, kes imestab ise ka, kus tema suhe alguse sai — nimelt leidis ta oma kallima jõusaalis higistades.

Hakkasin eelmise aasta algusest trennis käima. Peamiselt jõusaalis, sest rühmatreeningud mulle eriti ei meeldi. Mulle meeldibki treeningu juures eelkõige see omaette nokitsemine ja ise enda tempo valimine ja treeningplaani tegemine. Sõbrannaga trennis käia pole samuti minu stiil — mulle meeldib, kui saan jõusaalis keskenduda ainult iseendale.

Seda enam hakkas mind kohe trenniskäimise algusest peale häirima see, et mõned inimesed oleks trenni tulnud justkui selleks, et ennast näidata ja ise teisi vahtida. Tabasin mitu korda mõne kangi tõstva noormehe pilgu ennast jälgimas ja see ei olnud üldse meeldiv. Läksin seepeale kohe alati teise masina peale ega teinud ise jõllitajast üldse välja. Ma ei saanud esiteks üldse arugi, mida ta vaatas, ma käin trennis ilma meigita ja Nike’i treeningrõivaid mul ka pole. Minu arvates on trennis alati küllalt naisi, kes on ennast korralikult üles löönud ja ootavadki, et neid vaadatakse.

Nii et minu jaoks oli trennist silmarõõmu leidmine absoluutselt viimane asi, mida ma sealt otsisin. Aga nagu öeldakse, et sel ajal kui meie plaane teeme, Jumal taevas naerab. Ma käin pidevalt ühes ja samas klubis, sest see on mu kodule lihtsalt niivõrd lähedal ja meeldib mulle ka. Kuigi ma trennis teistele inimestele tähelepanu ei pööra, hakkasid ikka mingid näod meelde jääma ja mõne neiuga, kellega tihti samal ajal trenni sattusime, hakkasime riietusruumis teretama ka. Loomulikult jäid ka mõned meesterahvad meelde, eriti üks tegelane, kes ei näinud üldse välja mingi lihasmägi, pigem sellline veidi boheemlasliku välimusega pikka ja sale noormees, keda märkasin peamiselt sõudeergomeetril. Nagu ma ütlesin, ma ei vahtinud, aga kui ikka kõrvuti satud tihti treenima, siis ju ikka tunned inimese ära.

Seotud lood:

Varsti hakkasime üksteisele sõbralikult naeratama, kui üksteist nägime, aga ei suhelnud kunagi. Nii vast oma paar kuud. Aga ühel trenniõhtul tekkis järsku naljakas olukord. Kuna selle klubi garderoobi võtmed ei käi käe ümber ja mina mingit kotikest trenni kaasa ei võta, siis panin alati oma võtme parema koha puudumisel masina kõrvale. Kuna olen treenides hajameelsevõitu, siis unustasin selle aeg-ajalt ka maha ja läksin eelmise masina juurest otsima. Sel õhtul oli siis nii, et hakkasin trenni lõpetama ja tegin venitusharjutusi, vaadates aeg-ajalt kella, sest pidin pärast trenni veel sõbrannaga kokku saama. Oligi paras aeg minema hakata, kui järsku avastasin, et mu võti oli täpselt selle sõudeergomeetri kõrval, kus treenis parajasti seesama noormees, kellega üksteist märganud olime. Ja see oli nii halvas kohas, et ma poleks seda ilma teda katkestamata seda kuidagi kätte saanud. Ootasin, et ta lõpetaks, ise samal ajal edasi venitades. Aga ta ei lõpetanud ega lõpetanud. Lõpuks mul oli juba nii kiire, et mul ei jäänud muud üle kui tema juurde minna ja paluda tal korraks peatuda, et ma võtme kätte saaks. Ta peatus naerdes kohe, kui oma soovi esitasin. Võtsin ruttu võtme, tänasin ja kiirustasin minema. Aga järgmises trennis viskas noormees minust möödudes kohe nalja, et kus võti on. Tasapisi hakkasime iga kord suhtlema, kui nägime. kerge flirt käis asja juurde. Ja ühel päeval küsis ta, ega ma peale trenni lähedal asuvas kohvikus teed juua ei viitsi. Ma viitsisin ja edasi läks kõik libedalt. Varsti olime armunud ja nüüdseks oleme juba pea aasta aega koos olnud, jätkuvalt väga õnnelikud. Nüüd käime trennis koos.

Kirjutasin selle loo teile sellepärast, et minu puhul sai jälle kinnitust see, et oma õnne võib leida sealt, kust sa seda eales otsida ei oskaks ja siis, kui sa selle peale kõige vähem mõtled.

Naistekale ootab ka teie põnevaid lugusid, kui olete trennist või mõnest muust ebatõenäolisest kohast oma elu armastuse leidnud.