Nüüd saan loomulikult aru, et oleksin pidanud juba ammu selle suhte lõpetama. Aga selle arusaamiseni oli pikk tee. Elasin aastaid arvates, et ma ei saa millegagi hakkama. Mees ei karjunud mu peale kunagi, aga ta ka ei kiitnud mind kunagi. Kõik, mis ma tegin, oli halvasti tehtud. Minu kodukujundusoskused olid mehe arvates alla igasugust arvestust, koristasin ma liiga vähe ja toidud ei tulnud mul kunag head välja. Oleksid meil lapsed olnud, oleksin tema arvates ilmselt ka halb ema olnud. Uskusin kõike, mida mees rääkis.

Põhjus, miks ma teda uskusin, oli kindlasti ka selles, et olen ebakindel, aga kindlasti mõjutas palju ka see, et mees esitas need etteheited alati pigem sellise sõbraliku nokkimise vormis. Umbes et ei tule meie Marusjakesel ikka see koogi küpsetamine kunagi välja. Mulle tundus kook maitsev, aga usaldasin rohkem meest kui iseennast.

Ükskord sattusin ma lugema artiklit emotsionaalsest vägivallast ja hakkasin sellel, mida ma lugesin, oma eluga kõhedusttekitavat sarnasust tundma. Hakkasin seda teemat põhjalikult uurima ja tasapisi kasvas minus veendumus, et minu mees ongi emotsionaalselt vägivaldne.

Selle teadmise omaks võtnult, samas olles ikka väga ebakindel, otsisin abi psühholoogilt. Tema abiga jõudsingi lõpuks nii kaugele, et suutsin selle suhte lõpetada. See polnud kerge, mees eitas kõike, ütles, et ta on alati ainult nalja teinud jne, aga ma jäin (psühholoogi abiga) endale kindlaks. Seda ma küll ei tea, kas mu mees hakkas üldse kunagi uskuma, et tema midagi valesti teinud on…

Igatahes on nüüd see kõik selja taga ja tunnen, et olen eluga valmis edasi minema. Käin ediselt ka psühholoogi juures. Selle kirja teile kirjutasin selleks, et julgustada teisi samas olukorras naisi enda eest seisma — mitte keegi pole väärt seda, et teda suhtes pidevalt alandataks.