Marje elu: kas ma peangi oma meest lõputult kiitma ja üleval pidama?

 (66)
Marje elu: kas ma peangi oma meest lõputult kiitma ja üleval pidama?
MorgueFile. Pilt on illustratiivne

Naistekale kirjutas Marje, kes jättis hiljuti maha oma mehe, sest see käitus nagu väike laps — ootas aina kiitust, aga ei panustanud ise pereellu üldse.

Ma andsin just sisse lahutuse. Olen juba varases keskeas naine ja sama vana on ka mu endine mees, ometi oli mul temaga koos vahel tunne, nagu elaksin koos lapsega. Mu abikaasa oli sama vana kui mina, aga ta oli minust lapsikum — nimelt ootas ta kogu aeg minu heakskiitu, kui ta jälle millegagi hakkama sai.

Me abiellusime ülikooli viimasel aastal. Kõik oli alguses imeilus: me kohtusime esimesel kursusel, armusime ja viimaks abiellusime. Saime kaks last ja olime vaesed, aga õnnelikud. Ma ei tulnud selle pealegi, et millegi üle nuriseda. Mina käisin tööl oma ema firmas, kus olin juhataja assistent (ema ise enam aktiivselt ei osalenud firma töös, jälgis ainult käivet ja aruandeid), mu mees tegi juhutöid, peamiselt tõlkis erinevaid tekste saksa keelest inglise keelde ja vastupidi. Tema töö käis interneti kaudu, nii et ma täpselt ei teadnud, mis on ta koormus või sissetulekud.

Me olime sellised boheemlased,et ei arutanud kunagi, kui palju meil raha on ja mis järgmisel kuul saab. Mees maksis üüri ja minu palga eest ostsime toitu, nii et kõik toimis.

Seotud lood:

Mingil hetkel sain aru, et ma teenin palju rohkem kui tema. Mees oli läinud kaugõppesse ja tegi magistrit, nii et see oli arusaadav — tal oli ju vaja kooliasju teha. Kuna meil oli sama eriala, oli see loomulik, et ta tahtis, et ma loeksin tema esseed ja uurimused üle, enne kui ta need esitas. Ma tegin seda hea meelega ja kuna ta tööd olid head, siis kiitsin loomulikult ka.

Nüüd oli olukord selline, et ainult mina perele raha teenisingi. Mees tegeles teadustööga ja mina pidin kiitma ja teenima raha, et me näljas poleks. Täiesti arusaamatu mu enda jaoks ka — kuidas me küll täiesti märkamatult sellisesse seisu jõudsime?

Nüüd hakkame lahutama ja mees on hästi õnnetu. Ega mina parem pole — tunnen ennast süüdi, et hea mehe maha jätan… Samas, kas ma peaksingi siis kolme last kasvatama, kahte kooliealist ja ühte täiskasvanut?

Kas kellelgi on veel kogemusi selliste meestega? Nad ei ole ju halvad, lihtsalt saamatud — mida nendega küll teha?