Maruvihane lugeja küsib: miks ei suuda eestlased ühiskaardiga piiksutamist ära õppida?

 (333)
Validaatorite kasutamine ühistranspordis-10
Validaatorite kasutamine ühistranspordis-10Foto: Ilmar Saabas

Ma ei ole sellist tegevust mitte üheski teises riigis näinud. Eestlased aga vist ei hakkagi aru saama, et ei ole normaalne ennast vastu validaatorit hõõruda, et piiksu kätte saada.

“Kui valideerimissüsteem Eestisse jõudis, oli arusaadav, et see on uus asi, mille selgeks õppimine võib natuke aega võtta. Kuid nüüd on sellest aastaid möödas ja mul ei tule meelde mitte ÜHTEGI bussi-, trammi- või trollisõitu, kus ma ei oleks näinud vähemalt ühte neist olukordadest (ja olgu öeldud, et ma kasutan ühistransporti igapäevaselt):

1. Validaatori vastu pannakse terve rahakott, kus on sees ka muid kaarte peale ühiskaardi. Ilmselgelt läheb masin selle peale errorisse ja annab punase märguande, et kaarti ei valideeritud. Võiks ju loota, et inimene sai aru, mis vea ta tegi? Ilmselgelt mitte. Ta proovib veel paar korda tervet rahakotti vastu masinat suruda ja igakord kaasneb sellega punaseid märguandeid ja häirivaid helisid. Lõpuks saab see inimene aru ja demonstratiivse ohkega kougib ta oma rohelise kaardi rahakotisügavustest välja.

2. Seda olen ma täheldanud pigem vanemate meeste puhul. Sisenevad nemad ühissõidukisse, jäävad validaatori ees seisma ja hakkavad ennast mööda validaatorit nühkima — ehk siis ühiskaart on neil kas püksitaskus või kuskil kõrgemal, igatahes kindlasti mitte validaatoriga kohakuti. See on tõeliselt imelik vaatepilt, ja tegelikult ka päris häiriv.

Seotud lood:

3. Kolmas anomaalia on naised, kes arvavad, et validaator peaks lihtsalt õhust nende rohelise kaardi ära tundma ja nagu möödaminnes lehvitavad nad oma käekotti validaatori ees. Kui nad saavad vastuseks suure tühjuse või hoopis punase märguande, jäävad nad loomulikult validaatori ees seisma, kulutades vahel isegi mitu minutit oma kaardi otsimisele ega hooli teistest inimestest, kes tahaksid ehk normaalsel viisil oma kaarti valideerida.

Need on kõige eredamad näited, mida ma igapäevaselt kohtan, kuid muidugi saaks väiksemaid kategooriaid veel lõputult välja tuua. Igal juhul ei ole võimalik jõuda punktist A punkti B, kuulmata meeletus koguses masina erroreid. Kuid punastest märguannetest ei piisa, sest inimesed ei saa aru, et nad oleksid midagi valesti teinud.

Kuidas on võimalik, et välismaal saavad inimesed valideerimisega hakkama? Kõikidel on ühistransporti sisenedes vajalik kaart näpus, mitte nad ei hakka seda alles masina ees otsima. Samuti ei ole ma mitte kunagi näinud kedagi välismaal end vastu validaatorit hõõrumas.”

Kallid eestlased, kui tunnete ennast kirjeldatud situatsioonides ära — palun mõelge hetkeks ja õppige see valideerimine ükskord selgeks!

Inglite aeg