Olen 28-aastane mees ja hinges juba mõnda aega valmis vaikselt peret looma hakkama. Mul on elus olnud mitmeid suhteid, aga sellist olukorda nagu praegu ei ole tõesti varem ette tulnud.

Nimelt on mul praegu kaks silmarõõmu, olen mõlemaga kohtamas käinud, aga kummagagi asi veel eriti tõsiseks läinud ei ole. Mulle meeldib ausus ja kindlasti ei taha ma paralleelselt kahte suhet luua. Aeg on valida üks naine välja, aga see tundub mulle peaaegu ületamatu raskusena.

Esimene naine, kellega suhtlen, on minust paar aastat noorem, meeletu suhtleja ja ekstravert, töötab alal, kus tuleb palju esineda ja suhtub ellu nii, et raskused on ületamiseks ja naeratamine aitab alati. Temaga koos olles aeg lendab ja tahaks, et me ei peakski lahku minema. Teine naine on aga tagasihoidlik, minuvanune ja äärmiselt mõistlik. Tal on hea töökoht ja sissetulek, ta on rohkem sissepoole elav, kuid tal on väga selged väärtused. Tundub, et tema oleks pere loomiseks valmis, esimese naise puhul ma selles küll eriti kindel ei ole. Ka teise naisega on koos väga hea olla, jututeemad on nii huvitavad ja me oleme tegelikult uskumatult sarnased.

Mõistusega saan aru, et teine naine oleks mõistlikum valik, süda aga tõmbab esimese poole. Samas saan aru, et esimese naisega ei pruugi see suhe üldse kestma jääda, sest ta tundub nii püsimatu. Teise naisega tunduvad väga head võimalused püsisuhteks, aga see mõte jälle nii ei eruta...

Vanasti ma lõin hea meelega suhteid naistega, kellega teadsin ette, et see suhe on ajutine. Nüüd aga tahaksin midagi tõsisemat. Kas peaksin siis tunded alla suruma ja mõistuse valiku tegema? Või teha südame valik ja riskida sellega, et saan haiget ja pean otsingutega jälle otsast alustama? Mida teie teeksite?