Mees kurdab: ma ei taha oma naist maha jätta, aga elu temaga on muutunud põrguks

Olen olnud oma praeguse naisega koos üheksa aastat ja tean, et ta on see naine, keda ma mitte kunagi maha ei jäta, aga tuleb tunnistada, et viimasel ajal on meie kooselu rohkem piin kui õnnistus.

Olen alati teadnud, et valisin enda kõrvale tugeva ja enesekindla naise, kes end suhte nimel ei muuda. See isegi meeldib mulle, sest ma ei kannataks elu kellegagi, kes ise absoluutselt hakkama ei saa ja mulle väljakutset ei esita, aga vahepeal tahaks küll, et saaksin koju minna nii, et tean, et saan seal rahus olla.

Aga ei, viimasel ajal mulle tundub, et ma ei saa üldse rahulikult olla. Ja et ma ei tee tema silmis mitte midagi õigesti. Lähen koju ja kohe saan peapesu, olenemata sellest, mis ma teen.

Või kui käime ühiste sõprade juures ja ma natukenegi alkoholiga üle pingutan, saan selle eest juba sõprade silme ees koslepi. Koju siis minna ei tahagi, sest ta vahib mind mossis näoga ja mõistab veel päevi hiljemgi hukka.

Ja eks neid asju, mis mulle närvidele on hakanud käima, on teisigi, aga ka häid asju on meie suhtes. Ei tahaks ainult vinguda, aga no tõesti...

Mida ma peaksin tegema?