Mees küsib: naised, kas te oleksite nõus looma suhte ravimatut haigust põdeva mehega?
Naistekale kirjutas epilepsiat põdev mees, kes küsib naiste käest, kas nad valiksid teadlikult enda kõrvale mehe, kes sellist haigust põeb — kas nad teeksid selle haiguse suhtes möönduse, kui kõik muu klapiks.
Selle kirjatüki inspiratsiooniks on minu eile toimunud vestlus inimestega, kes on oma isiklikku elu elamas samasuguse takistusega, mis mina ning seepärast räägin siin Delfi naislugejate poole pöördudes osaliselt ka nende meeste eest. Soovime teilt küsida, et kui paljud teist seoks oma elu mehega, kes on meiega sarnases olukorras.
Isiklikult leian end üsna tihti soovimas oma ellu armastust. Tahan väga, et mu kõrval oleks üks südamlik, meeldiv, ilusa hingega noor naine, kes mind armastaks ja kellega saaksin koos olla oma elu lõpuni. Võin öelda, et igatsen hommikuti ärgates näha üht rõõmsat naiselikku naeratust mulle otsa vaatamas ja mida aeg edasi, seda suuremaks on läinud see igatsus selle „teise poole“ järele. Aga teda ei ole mu kõrval…
Olen 31-aastane, meheliku kehaehitusega ja normaalkaalus lastetu üksik meesterahvas. Ma pole suur pidutseja — ei joo, ei suitseta ega tarbi narkootikume. Mul puuduvad võlad ja ka probleemid seaduseparagrahvidega. Oskan teha töid oma kätega ja ka töid oma mõistusega. Oman hobisid, ma ei karda inimestega suhelda, olen aus, enesekindel ja ei karda vastutust.
Eelnev kirjeldab lühidalt minu head poolt ja kui öelda, et inimene on miski, millel on alati ka halb pool, siis minu halva poole täidab suuremas osas haigus nimega epilepsia. Tänu meditsiinile on see mul praegu peaaegu täielikult kontrolli all — haigushoog mind siiski mõned korrad aastas tabab. Jah, ma tean, et on inimesi, kel on see konkreetne haigus kordades raskema loomuga ja on ka inimesi, kes põevad teisi haigusi elades seejuures minust palju halvema tervisliku seisundiga vägagi õnnelikult, kuid see pole selle kirjatüki teemaks ja ärme palun lasku sellesse arutellu.
Mehena täidan paljude naiste peamised ootused partnerile, kuid ma pole teadlikult siiani olnud suhtes hoolimata oma küllaltki tugevast soovist kellegagi koos olla. Olen selle soovi lihtsalt maha surunud peamiselt mõeldes justnimelt potentsiaalse partneri heaolule. Aja jooksul on mulle ikka öeldud, et on liialt isekas otsustada midagi sellist teiste eest. Võib-olla tõesti on see nii.
Palju on avalikkuses räägitud erinevatest tingimustest, mis seatakse partneritele, palju vähem aga mööndustest, milleks ollakse valmis. Et teada saada, mis on laiemalt levinud arvamus naiste hulgas partnerile tehtavate meditsiinilise valdkonna möönduste osas, palun seda teksti lugevatel naistel kommentaariumis vastata, et kui paljud teist teadlikult valiksid endale partneriks näiteks minu meditsiinilise diagnoosiga mehe? Või on see negatiivne midagi sellist, mis reaalselt ikkagi kaalub muu osa üles? Olge vastates ausad ja enne vastamist mõelge palun ka sellele, et kas te ikka oleksite valmis valima eluks tuleviku, kus näete, et keegi, keda armastate, on valudes ja te ei saa tema aitamiseks mitte midagi teha…
Ka Naistekas ootab suure huviga kommentaare sellele tõsisele ja väga mõtlema panevale kirjale.
