"Mees, sa ei saa olla poole kohaga isa! Kas sa ise ei mõista, et sa rikud niimoodi meie tütre elu ära?"
Isadepäev on lähenemas ja juba neljandat aastat tekitab see päev minus ainult vastikust. Ei, mitte mu enda isa tõttu — ta suri juba siis kui olin algklassilaps ja tema hauale viin siis alati küünla ja lilled. Asi on nimelt mu lapse isas. Imelik on teda isegi mu lapse isaks kutsuda, sest see on nimelt üks roll, mida ta kohe mitte kuidagi omaks ei taha võtta!
Kohtusime ülikooli esimesel kursusel ja kolmanda kursuseni ma ei jõudnudki, sest jäin rasedaks ja sain lapse. Martin* käis ülikoolis edasi. Me ei elanud koos — tema elas (ja elab siiani) kahe sõbraga korteris, mina elan koos oma emaga ja laps elab samuti meiega. Kui ma Martinile rasedusest teatasin, oli tema reaktsioon, et see on nüüd küll minu mure. Sest mina olen ju rase, mitte tema. Milline mees! Mitu kuud oli ta üks toredamaid kallimaid üldse, kuid niipea kui ma rasedaks jäin, võisin ma tema poolest käia oma (mitte meie) titega kus kurat. Ma olevat rikkunud tema ülikooli aja ja võtnud temalt nooruse.
Kui meie tütar sündis, muutus Martinis midagi ja temas tekkis lapse vastu siiski huvi. Ja loomulikult tohtisin ma ta nime ikka sünnitunnistusele lisada ja ehkki me ei ela koos ega ole ka abielus, annab ta meile igakuiselt raha. See on ju tore küll, me saame ilusti hakkama, asjadest ja rahast puudust pole… Aga vot isast on! Martin käib aeg-ajalt külas ja meiega koos väljas, aga ta ei võta kunagi last ainult enda juurde, nii et mind juures pole. Tütar pole käinud tema juures kodus ega kohtunud isegi Martini vanematega, sest see on täiesti uskumatu, kuidas üks mees oskab oma isadust maha salata! Siiamaani on meie ühises seltskonnas inimesi, kellele tuleb üllatusena, et mu tütre isa on Martin ja mitte mingi suvaline tüüp!
Ma tahaks Martini üldse ära unustada ja eluga edasi liikuda, aga meie tütar on isasse kiindunud. Aga milline laps ei oleks kiindunud mehesse, keda ta näeb paar korda kuus ja kes toob alati kommi ning kingitusi? Lapsel seonduvad isaga ainult head asjad: käime kinos ja väljas söömas, ta saab nuku, mida ammu nurunud on jne. Ta ei eeldagi, et isa peaks teda õhtuti magama panema või teda lohutama kui ta haige on. Martin lihtsalt ei tee selliseid asju ja nii on mu lapsel arenemas väga väärastunud arusaam sellest, milline peaks olema isa roll lapse elus! Ta kutsub oma isa nimepidi ja tal ei ole isegi vanaisa, kes võiks natukenegi isarolli kanda. Martin on meie lapsele rohkem nagu sõber. Mina olen tema eks, kellega ta suhelda ei viitsi. Tal on juba ammu uus kallim, kes sai alles poole aasta möödudes teada, et Martinil on laps ja kes pole kordagi lapsega isegi kohtuda soovinud. Suva ju, et su kallimal on laps, eks?
Mul pole aimugi, mida ma saaksin üldse ette võtta. Süda ütleb, et tuleb oodata ja loota, et mu ellu jõuab mees, kes võtaks omaks nii meie tulevased ühised lapsed kui praeguse tütre. Tahan oma lapsele ju vaid parimat ja ehkki hetkel on ta eluga rahul, läheb tal tulevikus keerulisemaks — sellised asjad löövad ju ikka hilisemas elus välja ja ma ei taha, et mu tütrel oleks n-ö daddy issues. Aga mida paganat saan ma teha kui seaduslikult on kõik ju nagu okei (külastab last, toetab jne), aga isiklikus mõttes täiesti metsas ja mees suhtub oma lapsesse rohkem kui sõpra, nagu oleks ta talle pigem onu kui isa!?
