Mul ei ole kogukamate inimeste vastu midagi, kuid naise välimus on kindlasti meesterahva jaoks tähtis. Et kui ma olen ikka abiellunud naisega, kes kaalus 60kg ja 5 aastat hiljem on ta 90kg, siis see ei tähenda, et ma oma naist ei armasta, vaid see on mure naise tervise pärast. Paljud mehed võib-olla ongi “mõttetud” mehed, ning nendest tuleks vabaneda. Teiste puhul võib tegemist olla siira murega ja nad ei oska ennast väljendada, tegelikult ei ole vahet, kui taktitundeline sa oled, iga vihje naise kehakaalule on talle suureks solvanguks, kuigi vahel võib tegu olla lihtsalt murega. Armastuse puhul aga võiskid partnerid siiski omavahel kõigest rääkida, solvumata.

Mida ma aga olen tähele pannud, siis naised, kes arvavad, et nad enda eest hoolitsevad, käivad maniküüris, superjuuksuri juures, kehahooldusi tegemas, on alati ilusasti lakitud küüntega ja kena soenguga jne jne. kindlasti on neil äge käekott ja kaunid kingad ja saapad. Kuid mees ei näegi su küüsi, ega juukseid, teda huvitab sinu tervis ja käitumine. Seega on kaalust ebanormaalselt juurde võtnud naine ennast käest ära lasknud.

Tõsisem mure on tihti ka sellega, et inimene kes on kaalust juurde võtnud, on ka pidevalt väsinud, peavalud ja sada häda, peale selle ei tunne ta ise ennast kindlalt oma kehas, hakkab imelike kotakaid riideid kandma ja magamistoas tuld kustutama, kaob aktiivsus nii voodis kui voodist väljas. Ma 10 aastat ei ütelnud oma eksnaisele, et ta on paks ja mis salata, lahku me läksime ja mitte otseselt kehakaalu pärast, vaid kehakaaluga muutnud käitumise pärast.