Mehe kogemus: leidsin oma elu armastuse... poest!

 (28)
Mehe kogemus: leidsin oma elu armastuse... poest!
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Eile ilmus Naistekas lugejakiri teemal, kuidas mehed ei pinguta enam nii palju kui vanasti selle nimel, et naise südant võita. Selle peale kirjutas meile Mait — mees, kes pingutas.

Üldiselt olen nõus, et mehed väga ei pinguta tänapäeval. Aga põhjus pole selles, et nad ei viitsi, vaid selles, et nad kardavad haiget saada. Ma ei tea, miks inimesed aremaks muutunud on: võib-olla on põhjus selles, et ühiskond soosib nii väga tugevust ja enesekindlust, et mehed lihtsalt ongi sellise kaitsekihi kasvatanud. Naised tegelikult ju ka.

Kirjutada tahtsin hoopis sellest, kuidas mina leidsin naise, kellega nüüdseks juba abielus olen ja varsti saame ka lapse. Nimelt nägin teda esimest korda poes — ühe väiksemat sorti linna väiksemat tüüpi kaubanduskeskuse toidupoes. Lihtsalt silm jäi ühele kena ja omapärase välimusega kaunitarile peale kusagil puuviljalettide vahel ja enam pilku lahti rebida ei suutnudki. Ega ma muidugi kohe jälitama ei hakanud, aga umbes nii sättisin küll, et samal ajal kassadesse jõudsime ja natuke peale teda poe välisuksest välja astusin. Nägin, kuidas ta poest eemale kõndis ja mõne aja pärast ühte hoovi keeras.

Nüüdsest hakkasid mind jalad ise üsna tihti sinna poodi viima, kuigi ise elasin hoopis teises linnaosas. Oletasin, et kuna ta seal lähedal elab (kui ta ei keeranud just oma sõbranna või noormehe hoovi — viimast varianti kartsin küll), siis ta vahel ikka sinna poodi satub. Ma tean, et see kõlab natuke imelikult, aga ma jõudsin seal poes käia kahe nädala jooksul peaaegu kümme korda ja lõppuks joppaski. Me kohtusime taas. Seekord sättisin jälle nii, et astusime koos uksest välja. Võtsin julguse kokku ja kõnetasin teda. Ta vaatas mind alguses nagu napakat, aga ikka kuulas ära ja ütles oma nime ka. Aga kutsega kokku saada polnud nõus ja telefoninumbrit ka ei andnud, tuiskas lihtsalt minema. Nüüd oleks olnud mul paras hetk alla anda. Selle asemel ma mõtlesin, et nii lihtsalt ma ei jäta ja käisin selles poes edasi. Seekord läks kõigest nädal mööda, kui teda poodi sisenedes kohtasin. Teretasin ja ütlesin midagi totakat (enam ei mäleta, mida — võib-olla midagi sellist, et “sattusin siiakanti”). Nägin, et ühe hetke ta kõhkles, aga siis hakkas naerma. Nii jää sulaski ja nüüd oli ta juba nõus minuga välja tulema. Edasi läks kõik loomulikult ja sujuvalt. Ma olen väga õnnelik, et ma kohe ei loobunud.

Tubli mees! Naistekal on küll hea meel, kui mõni mees niiviisi pingutab. Sellest on nagunii alati hea meel, kui inimesed teineteist leiavad. Olge õnnelikud!