Eero lugu:

Ma isegi ei tea, kaua Iiivikal on alkoholiga probleeme olnud. Raske on kõrvalt hinnata. Pokaal veini siin ja seal, mis sellest ikka imelikku. Me läksime lahku kolm ja pool aastat tagasi, siis oli ta seltskonnajooja. Või mine sa tea, ma ei hoidnud tal iga õhtu silma peal, ega ta ometi üksi veini kalla. Nüüd oleme lahus ja rohkem aega on tütar Elina Iivika juures. Jõi viis päeva jutti?

Esimest korda sain aru, et midagi on valesti, eelmisel talvel. Ta pidi tütre tooma nädalavahetuseks minu juurde, aga ei võtnud laupäeval isegi telefoni vastu. Läksin siis tema juurde kohale. Pidin veerand tundi kella laskma, kuni ta viimaks sisse lasi. Ta nägi välja, nagu oleks viis päeva jutti joonud (ehk oligi?) ja tundus, et siiamaani purjus. Vabandas, et käis eile väljas, aga siis lajatas, et mis see üldse minu asi on. Tütar oli Iivika ema juures. Ok, korra võib meil kõigil ära keerata. Aga tol pühapäeval ei tulnud Iivika kokkulepitud ajal Elinale järele. Ma pidin järgmine hommik varakult tööle minema ja püüdlikult helistasin Iivikale, kuid ta ei vastanud. Viimaks tuli järgmisel hommikul kella kuue paiku järele. Mulle tundus, et otse peolt, sest tal olid lõhnad juures. Andsin siiski tütre talle, ma ei osanud muud teha. Oleks veel muidu politsei kutsunud, jagatud lapse kasvatamise õigus seab piirid.

Kaugtöö võimaldab joomisele keskenduda Uurisin siis veidi ühiste sõprade kaudu maad. Iivika pidi kogu aeg väljas käima. Tal on töö — turundusvaldkond — mida saab teha tihti ka kaugjuhtimisel ehk ta saab omapäevplaani sättida ja sinna joomisegi mahutada. Elina on viieaastane ja ikka saab juba paljudest asjadest aru. Küsisin ta käest, kas emme on tihti väsinud, kas joob kahtlasi jooke, kuidagi muutub. Elina hakkas nutma ja rääkis, et emmel käivad igasugu imelikud sõbrad koos ja
lärmatakse ja kuulatakse muusikat. Mul viskas kevadel nii üle, et tahtsin lapse enda kasvatada võtta. Võtsin lastekaitsjatega ühendust, Iivika pidi nendega vestlemas käima ja pärast käis sotsiaaltöötaja tal külas. Ütleme nii, et Iivika oskab ka iseennast turundada, sai nende töötajatega väga hästi läbi ja kodu oli ka nii, nii ideaalne. Suutis need töötajad pigem seada minu vastu, et mehel on kinnisideed ja tahan talle haiget teha. Valetas vist isegi loo kokku, et olin meie suhte ajal vägivaldne. Võin käsi südamel öelda, et ei olnud vägivaldne.

Sotsiaaltöötaja süüdistab hoopis mind

Lõpuks sain mina ise sotsiaaltöötaja käest pahandada, et miks tahan lapse emalt ära võtta. Ja et ma võimendan alkoholi tarbimist, et vahel ikka võetakse veini. Hiljem googeldasin ja uurisin tuttavate kaudu välja, et see sotsiaaltöötaja on ise üksikema ja ilmselt siis kogu meessoo peale väga vihane. Ma olen siiani kogu meie olukorra pärast väga mures ja mõtlen, et peaks vist kuidagi kohtu kaudu lapse kasvatamisõigust nõudma. Kas mind muidugi keegi kuulaks? See kõik on kui komöödiasarjast. Üks Iivika sõbranna rääkis, et Iivika joob üksi ka. Korra see sõbranna oli Iivikal külas ja otsis köögikappidest klaase, kui nägi, et prügikasti kõrval oli suur must kilekott. Ta katsus seda ja see oli veinipudeleid täis. Oma 20-30 vähemalt. Ükskord aga pidi minu vana koolivend Iivika koju tassima, sest Iivika jõi end nii purju, et jäi ööklubis magama. Elina on minu juures vaid kaks päeva nädalas, seda on liiga vähe. Ta kasvabki üles keskkonnas, kus on normaalne, et emme õhtuti endale veini kurku kallab ja siis vahel lihtsalt midagi suvalist soiub ja siis ära vajub.