Olen kahekümnendate lõpus, ei ole karjäärinaine, pigem isegi selline boheemlaslik lillelaps, nii et enese teostamise süüks oma laste soovimatust ajada ei saa. Juba maast madalast lapsepõlves mäletan, et kui sõbrannad kogunesid kellegi väikese õekese-vennakese ümber ja sussutama kukkusid, siis mina seisin õlgu kehitades lihtsalt kõrval. Praegu Facebookis lugematul hulgal tuttavate beebipilte läbi klõpsutades ei suuda ma isegi ette kujutada nende inimeste emotsioone, kes pildiallkirjadeks tõsimeelselt minu jaoks tundmatus keeles mulinatlalinat trükivad. Kas mehed kujutavad üldse ette kooselu naisega, kellega iialgi lapsi ei tuleks ja kogu elu oleks pühendatud vaid teineteisele?