Miks pole täiskasvanud lastel võimalik oma vanematega tülitsemata läbi saada?

 (36)
Miks pole täiskasvanud lastel võimalik oma vanematega tülitsemata läbi saada?
Scanpix

Paljudel täiskasvanud inimestel on oma vanematega head suhted. Aga veel rohkem on raskeid või väga raskeid suhteid. Vahel on suhted lausa nii vastikud, et tekivad enese- ja teisetapu mõtted. Ja eluks ajaks on hing katki ning häid suhteid vastassooga on raske leida ja luua. Oma lastega ka ei osata häid suhteid hoida, sest head eeskuju ei olnud. Nii tahaks, aga lihtsalt ei oska. Eriti suur jama on siis, kui vanemad joovad, on narkomaanid või muidu vaimselt häiritud või tööga nii hõivatud, et laste jaoks aega ei jätku, või on emotsionaalselt väga külmad. Aga ka niiütelda normaalsete vanematega võib tekkida palju südantlõhestavaid tülisid.

Kui eraldi elada ja kaua üksteist ei näe, siis ajapikku halb pehmendub ja mõnel isegi vimm ununeb ning taas tärkab uus lootus. Lootus, et olukord muutub iseenesest, elu paneb asjad paika ja ma saan endale oma väljateenitud õnneliku elu. Et nüüd lõpuks ema ja isa mõistavad mind, hakkavad kenasti käituma, mõistuspäraselt elama, jätavad eemaletõukavad eluviisid, õiendamise ja tujud, hakkavad mind armastama, toetama ja tunnustama, igas olukorras. Aga ei! Seda ei juhtu. Ei iseenesest ega ka pika pingutuse peale. Ikka jätkub kõik nagu varem, jagub õpetussõnu ja süüdistusi, etteheiteid ja näägutamist. Vahel sekka ka karjumist ja ähvardusi. Kõik ikka vastastikusel kasvatuslikul eesmärgil, targem tahab rumalamale nõu anda…

Seotud lood:


Kes peab kelle sõna kuulama?

Kui kaua aega ei ole kohtunud, siis alguses on küll kõik tore, aga kui veidi aega koos oldud, kaldub jutt mõnele vanale valusale teemale või nähvab mõni niisama vanast harjumusest ja vajutab teise valusat kohta ning tuha alla peidetud tülileek lahvatab taas. Üks ütleb pahasti, teine ütleb enesekaitseks halvasti vastu ja sõbralik õhkkond on rikutud, kõigil tuju läinud, uued okkad hinges vanade kõrval. Ja kogu lootus on taas selleks korraks purunenud. Üle jääb vaid ruttu laiali minna, et tülituld mitte veelgi suuremaks puhuda või siis hoopis rusikad appi võtta ja füüsilise jõuga üleolek kehtestada. Kui alkohol ka laual, siis lõppeb asi tihti halvasti. Järgmisel päeval on kõigil nii paha maitse asjast suus, et ei taha üksteist enam iial näha. Samas tahaks ikka olukorra ju klaariks selgitada. Kasvõi õigluse kehtestamise nimel. Et kes on ikka kes ja kellel siis lõpuks õigus on, kes keda kuulama peab ja kes kellele alluma ja sõna kuulama!!? Siis kas võetakse tüli taas üles või ei suhelda pikka aega üldse. Tasakaalu ja harmooniat ei paista aga kusagilt.


Kui aga koos elatakse ja üksteisest sõltutakse siis peab üks või mõlemad pooled oma tõelisi mõtteid ja tundeid alla suruma kuni vähki tekitava stressini välja. Süda paha kannatama ja head nägu tegema, mis on sama võlts nagu kolme-eurone rahatäht. Miks see kõik nii on?


Vanemad ei armasta iseennast, seetõttu ei oska nad ka oma lapsi armastada

Asi on selles, et inimesed elavad liiga kaua ja neid on liiga palju. Evolutsiooniliselt on ette nähtud nii, et inimesed peaksid elama vaid umbes 35 aastaseks. Siis on naine sünnitanud nii palju terveid lapsi nagu suurema riskita võimalik ja juba lapselapsedki kasvamas. Mehed on oma jahilkäigud teinud ja aeg on taanduda ning ruumi teha noorematele. Tänu inimarengule aga on leiutatud ravimid ja paranenud elutingimused, mis pikendavad eluiga ja aina rohkem inimesi jääb ellu. Sellega on tekkinud olukord, kus vanad ei liigu eest ära ja peavad end elu lõpuni hõimupealikuks ja noortest targemaks. Aga need “noored” on ju ammu ise juba koopaaegade mõistes vanuri eas ja ei ole kaugeltki rumalamad oma vanematest. Vanemad käituvad endiselt nagu oleksid lapsed väikesed ja neist rumalamad ning sõltuvad. Nii tekibki võimuvõitlus. Tavaline nähtus on kus 40ndates aastates “lapsele” käratatab 60nendates vanem, et “sina laps hoia oma suu kinni, kui vanem ja targem inimene räägib!”. Mis on muidugi ülbe katse võimutseda. Jah, elukogemus loeb. Aga vanus ei tee igaühte targemaks! Kui see nii oleks, siis … mõelge nüüd ise korraks.


Paljude tülide taga on ka fakt, et vanemad ei armasta iseennast, on endas pettunud, haletsevad ennast ja seega ei oska ka oma lapsi armastada. Ei ole kunagi osanudki. Emainstinkt on palju vähem esinev nähtus kui me loodame. Aga kui beebi saab suuremaks ja hakkab käima ja rääkima ning seejärel vanematele ka vastu rääkima siis sealt edasi enamus inimesi ei oska enam õigesti käituda ja käiku lähevad igasugused meetodid, millega ise kasvanud ollakse. Või kodukootud võimunäitamine, et aga kiiremini olukorra lahendatud saaks. Ikka pealekäratamine ja etteheited, sõim, nähvamine ja vahel ka füüsiline karistus. Salamisi sisimas süüdistavad paljud vanemad oma „elamata elu”, „saamata jäänud hüvede” ja „reisimata reiside” pärast oma lapsi. Kuidas saab aga laps selles süüdi olla? Lapsi süüdistatakse, et nad ei ole sellised nagu vanemad on lootnud, et nad ei armasta oma vanemaid piisavalt, et ei „maksa memme vaeva” piisava austusega või on hoopis hukka läinud. Kelle süü see on?


Ehk tuleb õppida oma vanemad teistmoodi armastama?

Lapsi ei saa ideaalseks kasvatada käskude ja keelamistega. Saab vaid suunata ja tõeliselt töötab vaid hea eeskuju. Seega peavad vanemad iseennast vaatama. Kas nad annavad head eeskuju? Kas nad väärivad üldse austust?


Lapsed ootavad vanematelt, et need saaksid oma eluga hästi hakkama, annaksid oma lastele tuge, turvatunnet, armastust ja kiitust. Muud ei olegi vaja!!! Etteheited hoitagu omale ja vaadatagu peeglisse. Laps on alati oma vanemate vili, igas mõttes. Enne oli vaja mõelda, kui lapse teed ja saad, mitte pärast, kui hakkama ei saa. Pärast ei ole mingit alust vinguda ning teistele etteheiteid teha! Kui sul on lapsed ja sul on nendega raske, siis kes on loll?


Tülide puhul enamasti hakkab lapsel vanematest pärast kahju ja ta otsib lepitust. Aga see toob kaasa uue tüli. Inimesed ju enam vanemas eas ei muutu. Järelikult tuleb kas ennast muuta, näiteks oma suhtumist vanematesse kui lootuseltult sellistesse nagu nad on ja loobuda lootusest neid muuta, või siis tõesti mitte enam suhelda. Vaja on leppida sellega, et sai sünnitud selliste inimeste kaudu oma kogemusi saama. Ehk tuleb õppida vanemaid teistmoodi armastama? Ilma mitte midagi vastu tahtmata. Mida sina arvad?