Minu elu jubedaim kohting: punased nelgid ja oksene hüvastijätt
Minu kõige kohutavam kohting leidis aset sel kevadel. Nimelt on mul üks vaikne kursavend, kellega teinekord olime ikka paar sõna juttu puhunud. Mingisugust sädet ma küll meie vahel märganud polnud, aga kui poiss mind ühel päeval ootamatult välja kohtingule kutsus, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Välja võib ju inimesega ikka minna — kes teab, mis saada võib.
Punkt kell 18.00 oligi noormees mu ukse taga. Seljas eriti viisakas vanamoodne ülikond ja sellele lisanduv täiesti mittesobiv neoonroheline lips. Isegi nööpaugus oli tal valge nelgike ja teise samasuguse lilleõie oli ta kaasa toonud, et mina selle endale juustesse paneksin. Ma ütlesin, et viin õie tuppa, kuid selle peale tegi ta kummalist kutsikanägu, torutas huuli ja ütles, et muidu solvub. Toppisin siis viisakusest selle jälkuse endale pähe ja uurisin kuhu me edasi läheme. Selgus, et kinno.
Teel kinno üritasin nelgist vabaneda ja lükkasin selle sujuvalt juustest välja, teeseldes, et ma ei teadnud lille kadumisest midagi. Kino ette jõudes küsis poiss esimese asjana, et kus mu õis on, et see olevat edasipidi ju ometi vajalik! Valetasin, et ju siis tuuleiil mu imekauni õie minema viis, mille peale tormas noormees lähedal asuvasse lillekauplusesse, et mulle kiiremas korras uus lill tuua. Nüüd ma mõistan, et ma oleks pidanud rahul olema valge nelgiga, sest asemele toodi mulle valge puudumisel hoopistükkis punane nelk. Mõtlesin enne kino endale natuke kaalukomme osta, kui noormees ütles, et see pole hea mõte. Nimelt olevat tal seedimisega probleeme ja talle ei meeldi, kui ta kõht vaiksetes kohtades korisema hakkab. Läksimegi siis ilma kommide-popkornita filmi vaatama. Film ise oli päris hea, aga natuke hirmutas mind mu kaaslase nägu. Iga kord, kui ma tema poole vaatasin, nägin ma, et ta ei vaata üldsegi ekraani poole, vaid puurib hullupilguga just mind. See oli ebamugavaimad poolteist tundi mu elus.
Aga see õnn ei lõppe siin. Peale kino nõudis ta, et me kindlasti ka sööma läheksime. Mul oli selleks ajaks juba päris siiber. Nimelt olin ma endiselt sunnitud juustes kandma kohutavat närbunud lillerootsu ja ka tema nägi piisavalt naeruväärne välja, et mul tema kõrval üsna piinlik kõndida oli. Peale pikka lunimist olin ma nõus temaga korraks ka kohvile minema. Veetsime kohvikus umbes 40 minutit. Selle aja jooksul ei rääkinud ta peaaegu ühtegi sõna, vaid vaatas mind taaskord õndsa näoga.
Pärast seda ei suutnud ma ära oodata, millal ma oma kodu õndsasse üksindusse tagasi saan naaseda, kuid nagu ka telereklaamid ütlevad “See ei ole veel kõik!”. Nimelt ütles ta, et ta tahaks mu kaasa võtta oma sõbra juurde peole. Tegelikult teadsin ka mina seda noormeest ja kuna peol oli ka palju teisi inimesi, siis nõustusin kaasa minema, lootuses poiss seal maha raputada. Pidu oligi täitsa okei, kuid paari tunni pärast tahtsin ma siiski ära minna, kuna ka kellaaeg oli hiline. Olin just lahkumas, kui nägin oma “deiti” ukse juures vedelemas. Ta oli selle kahe tunniga end nii purju joonud, et ei saanud enam eriti midagi aru. Küsis kähinal, et kus mu lill on ja tahtis mind kindlasti koju saata.
Ma lõin käega ja mõtlesin, et ehk inimene saabki siis lõpuks kainemaks. Terve tee minu majani rääkis ta pikalt, kuidas ta on ammu mind loengutes vaadanud ja mõelnud, mis tunne oleks mind suudelda. Ma ei vastanud midagi, kuid peas mõtlesin, et kui kurb, et ta seda iial tundma ei saa…
Hakkasin siis tuppa sisse astuma, kui poiss mu vasaku jalanõu täis oksendas. Ma olin umbes pool minutit šokiseisundis tardunud ja ei teadnud, kas nutta või naerda. Otsustasin lihtsalt tuppa minna ja jätsin tüübi mu maja ette nukralt soigudes vabandama.
Iga kord, kui ma teda pärast seda koolis nägin, jooksin ma tast nii kiiresti mööda kui võimalik.
Liis jagas meiega lahkelt oma elu halvimat kohtingut ja võitis kaardipaki Restoran52. Võitjaga võtame ühendust!
Loe teisi nõmedaid kohtinguid siit: Minu elu nõmedaim kohting
