Aastaid tagasi ei olnudki nii tähtis see, mis keegi kingiks sai. Öeldi, et "kingitud hobuse suhu ei vaadata". Tähtis oli mõte ja et sind meeles peeti ning siirad soovid. Väärt olid rohkem ise oma kätega meisterdatud kingid. Tänapäeva materiaalses maailmas on aga raske valida kinki, sest ei tea ju, mis kellelgi juba kodus olemas on või pole, ja kas tollele inimesele meeldib roosa või roheline. Kinkija ei taha kedagi alt vedada ja endast oskamatu kingivalija muljet jätta.

Kinki valides tekib aga kindlasti küsimus hinna suhtes. Keegi meist ei taha jätta muljet, et oleme rahaga kitsid. Tänapäeval juba kehtib pigem see reegel, et, mida suurem ja kallim kink, seda suurem on sõber. Kurb aga tõsi. Tihti nurisevad inimesed oma kinkide üle, tuues põhjuseks, et neil juba on midagi taolist või teades kingi rahalist väärtust, tulevad nad välja millegi sarnasega: "Okei, nüüd ma tean, kui palju ma kellelegi korda lähen.” Või et: "Ma kulutasin rohkem raha enda peolaua peale kui inimesed minu kingile."
Kohati on ju sellised väited arusaadavad. Mida ikkagi teha nende kinkidega, millele otstarvet või kasutust ei leita? Tegelikult aga on sellised väljaütlemised suht' ebaviisakad.

Muudes riikides on arenenud heategevusel tuginevad organisatsioonid ja need on alati huvitatud kinkidest, millele inimesed ise ehk kodus otstarvet ei leia. Kui saad kingiks, midagi sellist, mis valmistab sulle pettumust, siis võib sellest alati kasu olla mõnel teisel inimesel, kellel pole rahaliselt samu võimalusi nagu paljudel meil. Ühesõnaga andes ära oma mitte soovitud kingid, võid teha õnnelikuks kellegi teise. Eestis pole küll eraldi heategevussektorit, küll aga on olemas sotsiaalasutused ning, kui keegi kipub saama midagi, mida ta ise ei vaja ega soovi, siis võib ju alati pakkuda enda mittemeelepäraseid kinke lastekodule, paljulastelistele peredele või kellelegi teisele, kellel sinu kingist võib palju rõõmu olla. Nende jaoks võib olla polegi nii tähtis, mis neile antakse, kui see, et neid meeles peeti.

Kuna inimesed kardavad valmistada pettumust oma lähedastele ja ei taha ka ise osa saada mitteväärtuslikust üllatusest või on ettekäändeks hoopis ajapuudus, pannakse täna järjest enam kingina lihtsalt raha ümbrikku. Sellisel juhul saab sünnipäevaline või muu tähtpäeva osaline valida endale ise sobiva kingi ja loodetavasti ei pea pettuma enda sõprades- tuttavates. Siinkohal aga muidugi, kerkib pinnale küsimus: “ Mis on see normaalne summa, mis on sobilik libistada ümbrikku?” Isiklikult arvan, et ei olemas seda õiget ega valet summat. Kui ei ole endal ideed, mida kellelegi kinkida ja seetõttu ei taheta pettumust valmistada, siis pangu igaüks ümbrikku see summa, mida ta saab endale lubada. Kindlasti on iga kroon teretulnud.

Mida aga ikkagi võiks kinkida sõpradele, tuttavatele tänapäeva moodsas maailmas? Viimane sünnipäeva kink, mis mina küll tegin, oli pigem üllatus. Informeerisin enda elukaaslast sünnipäeval sõnumiga, milles palusin tal endaga kohtuda linnas kindlaks määratud ajal, seejärel viisin ta õhtust sööma, teatrisse ning õhtu lõppedes jäime peatuma hotelli. Mu kaaslasel oli hea meel üllatuse üle ning selle üle, et saime veeta koos kvaliteetaega.

Üldiselt leian, et naistele on kindlasti kergem kinki teha kui mehele. Teretulnud on igasugused kehahooldus- ja kosmeetika vahendid, ehted, raamatud, kinkekaardid, parfüümid jne. Siinkohal aga väike nõuanne, et, kui te päris hästi ei tunne inimest, kellele olete otsustanud lõhna kinkida, siis soovitaksin pigem midagi muud valida, sest võite lõhna valikuga ämbrisse astuda ja teie valitud lõhn ei pruugi saajale meeldida. Meeste kinkidega on aga rohkem pea murdmist ning tihti on ideedest puudus.

Ise piirdun viimasel ajal pigem üllatustega elamuste näol kui materiaalsete esemete kinkimisega. Kui keegi aga küsib minult, mida mina soovin, siis tavaliselt on mu soovid üpris praktilised või lihtsalt ütlen, et üllatagu . Minu jaoks on tähtis, kui mulle mõeldakse, mitte see, kui kalli kingiga on tegu. Kuidas on lood teiega ja, mida arvate teie kinkimisest ning kinkidest?